Olen mänginud mõnes lavastuses, mis on võetud elust enesest, nagu “Eesti matus” ja ka praegu meie trupil käsil olev “Meeletu”. Nii ühes kui teises tükis on kujutatud igapäevast elu selle rõõmude, murede ja traagikaga. Mõlemast kumab läbi, kuidas me elame kapseldunult oma muredesse ja rõõmudesse, jättes tähele panemata teise inimese oma kõrval.
Me ei tea ega tahagi teada nende elust ega tunnetest ega mõtlegi sellele, et äkki oleks meie tähelepanu neile tähtis ja et nad vahel ehk ootaksid meilt ka head sõna.
Ühe etenduse ajal kuulsin saalist naerupahvakuid, mis olid mõeldud tunnustuseks näitlejate hea mängu eest, kuid samas, kas me elus teinekord ei naera võõra mure ja valu üle juba selleks, et vähem mõelda oma asjadele?
Hea sõna paneb särama
Öeldakse, et halb uudis on see, mis maksab, ja seda on igati näha. Kui mingis meediaväljaandes on pommuudis kas kellegi isiklikust elust või mingist kurikaelast, siis suureneb lugejate arv hoobilt. Unustatakse hetkeks oma mured ja lahatakse põnevusega teiste elu. Kui veel kellelgi tuntud inimesel juhtub olema lahutus või midagi muud skandaalimaigulist, siis jätkub juttu kohe kauemaks.
Mind pani mõtlema Jaan Tätte näidend “Meeletu”. Seal on Ulla, lihtne külaeit oma küllaltki keeruka eluga, kes on oma elus ühe korra kuulnud enda kohta tunnustava sõna. Vana Julius ütles, et ta on tore naine, ning seda kinnitas ka linnaelust ja probleemidest väsinud ning maale pakku tulnud võõras mees.
Kas teatud mõttes pole me kõik sellised Ullad? Kui palju olete kodus kuulnud või ise öelnud tunnustava sõna oma mehele, lastele, inimesele, kes on teid aidanud? Kardan, et väga harva. Pean tunnistama, et mina samuti. Samas olen näinud, kuidas hea sõna, kasvõi täiesti võõra suust, paneb inimese särama, ja kui suurt valu teeb teinekord lähedase inimese väljendamata jäänud headus.
Sõitsin kord Tartu linnaliini bussis koos naisega, kellel oli minu arvates väga ilus soeng. See oli nii kaunis, et ma ei saanud sellelt kogu sõidu aja silmi. Naine ise oli küllalt tõsine, vaata et pigem mureliku näoga. Mul tekkis hirmus kiusatus näha, kuidas ta reageeriks minu, võhivõõra sõnadele.
Tulime mõlemad kesklinnas bussist maha. Astusin ta kõrvale, vabandasin viisakalt ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda ütlemata jätta, kui ilus soeng tal on. Tal oleks nagu kardin näo eest langenud. Selles tõsises, ennemini kurvas näos lõi särama päike. Naine naeratas ja sõnas: “Suur tänu!”
Olime mõlemad pisut jahmunud. Mina olin ennast ette valmistanud selleks, et naine ütleb võõrale: “Mis see teie asi on!” Lihtsalt mühatab või saadab hävitava pilgu – seda kõike võis oodata tema ilme tõttu. Mitte aga sellist õnnelikku naeratavat nägu ja sooja tänu.
Läksime mõlemad naeratades oma teed. Lootsin siiralt, et olin teinud selle inimese päeva ilusamaks, ja tema ehk mõtles, miks mina, temale võõras naine, käitusin eestlase kohta nii tavatult.
Näljaga söödud jõhvikad
Teine kord astusime pojaga koos ühte maapoodi, kus oli tööle asunud mulle tuntud naine. Kuna me ei olnud aastat 20 näinud, küsisin, kas ta on ikka sama inimene. Oli küll. Ütlesin talle: “Sa oled ikka endiselt kena!”
Naine naeratas õnnelikult. Seekord sai minu poeg vapustuse ja ütles hiljem, et ta poleks uskunud, et üksainus lause ja seda veel teise naise suust, võib teha sellist imet. Inimene, kes oli üsna sünge, lõi äkki särama, naeratas nagu päike, käed hakkasid kiiresti käima ja elu nagu tulnuks sellesse tuimaks jäänud hinge tagasi.
Pojaga arutledes ütlesin, et nüüd nägi ta oma silmaga, mida võib teha üksainus pisikene tunnustus. Kui suures hea sõna ja tunnustuse puuduses me laseme üksteisel elada, samas ka ise sellest suurt puudust tundes. Teeme iga päev midagi, mille märkamine teise poolt teeks päeva palju helgemaks ja hinge soojaks.
Naisele oleks suur rõõm, kui mees ütleks, et toit oli maitsev. Mitte ei ühmaks, et “inimtoiduks kõlbulik küll” või “sa näed, ma ju söön”. Näljaga sööb hunt jõhvikaid ka, kas need sellepärast veel talle lihast rohkem maitsevad?
Ehk praegune kevadine soojus soojendab meid kõiki, kuid miks me ei võiks oma ja teiste elu hea sõnaga hellitada? See ei maksa midagi, kuid teeb hinge soojaks, toob näole naeratuse ja annab elujõudu. Andes ise välja soojust, loodame, et see ei jää vastuseta.
Ärgem olgem siis kitsid hea ja teist tunnustava sõnaga ning olgem õnnelikud. Niisuguse ammu mõeldud mõtte tuletas mulle meelde minu praegu mängitav tegelaskuju. Ilusat kevadet ja sooje sõnu kõigi jaoks!
Ingrid Holm, Orissaare elanik, harrastusnäitleja
Loading ...
Lisa kommentaar