KÕNE IFFILE: Täna räägime emast ja emadepäevast (1)

Eile Kuressaares olles käisin ka ema haual.

Minu emast paremat inimest pole olemas olnudki. Ka tema eluajal ei saanud küll mitte keegi öelda, et ta oleks halb inimene.

Minu jaoks oli ta täielik pühak – eriliselt soe, väga õrn ja hell inimene. Hoolimata sellest, et ta oli pidanud palju läbi elama – kõik see sõjavärk, kolm poega, vaene elu pärast sõda ja viiekümnendatel. Tohutu töökoormus, et toita oma peret. Suur aed – mida kõike seal oli maha istutatud! Ma ei kujuta siiamaani ette, kuidas ta seda kõike jõudis.

Mingitel perioodidel töötas ta ka muuseumi valvurina. Samas hoidis ta aia korras ja tegi iga päev kogu perele süüa.

Kuna ta oli enne sõda käinud Kundas Virumaa rahvaülikoolis kodumajandust õppimas, siis oli ta lihtsalt haruldane kokk. Arvan, et suurema huvi toidutegemise vastu sain just tänu sellele, et nägin päevast päeva, kuidas ema süüa tegi.

Mulle meeldis väga ema tehtud kartulipuder – see oli võrratu. Ma ei oska seda iialgi niimoodi järele teha. Kuna sain lapsepõlves jäätist suhteliselt harva, siis nimetasin kartuliputru kuumaks jäätiseks. Kui ema kartuliputru tegi, küsis ta ikka: “Kas sa kuuma jäätist tahad?”

Mina küll ei mäleta, et ema oleks kunagi häält tõstnud. Eks me, poisid, olime ju vallatust täis ja tegime talle kindlasti muret. Praegu ma saan nendest asjadest aru – mida ema pidi tundma, kui ta nägi mind rippumas kõrge puu kõige peenema oksa otsas. Minul jääks süda seisma, kui näeksin oma last või lapselast midagi sellist tegemas! Aga laps on loll – tema ei mõtle, mida ema peab läbi elama, kui ta näeb oma poisse ohtlikult turnimas.

Aga et ta oleks kunagi teinud kõvemat häält – ei. Ta oli selles mõttes väga mõjuv, et kui talle miski ei meeldinud, ütles ta väga viisakalt ja malbel häälel: “Palun ära enam nii tee.” See mõjus palju paremini kui mingi kärkimine või paukumine.

See pilk, kuidas ta vaatas, kui olime mingi tükiga hakkama saanud, ütles miljon korda rohkem kui lõputu keelamine-käskimine.

Mulle meeldis ema huumorimeel. Ilmselt oli see tema perekonnale väga omane. Loodan, et see on geneetiliselt kandunud ka minusse, sest hea nali mulle meeldib.

Mul on nii hästi meeles, kuidas ta hindas meie väikseid, aga meie jaoks väga suurena tundunud soove. Näiteks käisin raamatupoe akna juures passimas ungari muinasjuttude kogumikku “Imeflööt”. Minu jaoks, kes ma olin väike laps, maksis see lausa kosmilise summa. Rääkisin sellest raamatust emale ja mul oli meeletult hea meel, kui selle põneva raamatu näärivanalt kingiks sain.

Veel on mul meeles, kuidas me varahommikul käisime lossivallidel oma jänestele rohtu niitmas ja pärast läksime randa ujuma. Sellised seigad on eredalt meelde jäänud.

Väga palju aastaid hiljem, kui olin juba ammugi suur mees, üle neljakümne, siis lõpetas ta telefonikõned alati lausega, mis oli meil mu lapsepõlvest saadik parooliks jäänud: “Tule siis õhtul pärast kino kohe koju!” Nüüd ma üritan selle õpetuse järgi käia.

Mul oli alati eriliselt hea meel emalt kirju saada. Tollal oli kirja kirjutamine ju peaaegu ainuke kommunikatsioonivõimalus. Lauatelefoni ju kõigil polnud. Kirjad, kus ta rääkis oma tegemistest, tervisest, ilmast, olid väga ülevaatlikud ja sooja tooniga.

Olen hoidnud neid kirju alles. Mõnikord on mul julgust, et loen mõne kirja läbi, ja siis on mul muidugi klomp kurgus.

Usun kaitseinglitesse ja tunnen, et tema on minu kaitseingel. On olnud keerulisi ja isegi ohtlikke olukordi – siis olen tundnud, kuidas mingi vägi mind hoiab. Arvan, et see on minu ema, kes hoiab mul silma peal ja jälgib mu tegemisi. Mõttes räägin temaga sageli. Vaatan tihti ta pilti oma kodu seinal ja räägin temaga. Annan talle aru, mida olen teinud ja mis mul plaanis on.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)