Kas sa tahad koju tulla?

Kui mu lapse lasteaiarühma uksele ilmus silt, et koduste mänguasjade päevad on nüüdsest vaid neljapäev ja reede ning lubatud on vaid üks mänguasi ja kaisukas, muutus päeva pealt lihtsamaks kõik. Lõppesid igahommikused pisarad ja vaidlused, mida lasteaeda kaasa võtta, sest valik oli kahanenud ahtamaks ja otsustamine muutunud lihtsamaks. Olid kindlad päevad, mil tohtis asju kaasa võtta ja millal mitte, ning loendada tuli asju vaid ühe piires. Sellised olid reeglid, nagu väitis kindlameelselt ka laps.

Tema käitumises oli märgata mõistlikkuse märke. Taipasin: ta on ju juba viieaastane. Ma ei pidanudki enam last tagant kiirustades ja ise juba kergelt närvi minnes küsima: “Mida sa tahad siis kaasa võtta?” Taipasin alles siis, et panin ju ise lapsevanemana oma lapse igal hommikul otsustama asjade üle, mida ta ilmselgelt ei suutnud.

“Kas” tähendab valikut

Teine küsimus, mida täiskasvanud väikelastelt küsida armastavad, on: “Kas sa tahad koju tulla?” Seda küsivad oma lapselt päevast päeva paljud lapsevanemad. Sellist repliiki kuuleb õhtuti lasteaia rühmaruumi uksel ja soojadel õhtutel õuealal, aga ka linna mänguplatsidel ning sõprade-tuttavate või vanavanemate juurest lahkumisel. Alalõpmata seavad lapsevanemad lapse valiku ette, justkui unustades, et lapsevanema roll on ju väikelapse elu lihtsamaks ja turvalisemaks teha, mitte keerulisemaks.

Nii tuleb väikesel inimesel alailma oma väikene peanupp tööle panna ja valida, mida ta siis nüüd jälle tegema peab ja mida mitte. Ei ole ühelegi vanemale tundmatud pisarad, jonnihood või mistahes vastumeelsuse väljendused, kui ta laps koju tulla ei taha.

Irooniline on aga see, et oleme ise andnud talle valiku, kuidas ta toimida tahaks, sest küsisõna “kas” tähendab ju tõepoolest valiku tegemist. Ja kui tegemist pole valikuga, siis dilemma on see igal juhul: teen – ei tee. Miks siis imestame, kui vastus on ei?

Tuntud kasvatusteadlased nii meil kui ka raja taga on juba ammu kindlaks teinud, et väikelapse mõtlemisprotsessi eduka toimimise kõige vajalikumad tegevused, nagu otsustamine, valikute tegemine, põhjuse ja tagajärje seoste mõistmine, vastutamine jms, hakkavad välja kujunema alles viienda eluaasta alguses. Miks paneme oma väikelapse pidevalt tegema seda, milleks ta tegelikult veel valmis ega võimeline pole?

Kõige kurvem on, et see kuuldub, nagu me tegelikult oma last koju viia ei tahakski ja anname lisaks veel teisigi valikuid. Kodu ja oma ema-isa on aga lapse jaoks kõige olulisemad kogu maailmas – selles pole kahtlust. Ja laps tahab kindlasti olla oma kodus koos vanematega.

Vähemalt peaks see nii olema. Näiteid otsida ei ole ju keeruline, sest kõige esimesed sõnad, mis lapsele suhu tulevad, on seotud lähedaste ja koduga. Kõige esimestel kunstitöödel on ikka kõige armsamad, kõige rahulikum uni oma voodis ja kõige turvalisem on käia ikka oma poti peal. Ei saa tekkida kahtlustki, et laps oma kodu ei armasta ja sinna tulla ei taha.

Asi on lihtsalt selles, et ta ei suuda nii kiiresti otsustada ja valida. Kui mingi tegevus on pooleli, vastabki laps huupi või näeb sellises küsimuse võimalust vanemaga mängida, à la “püüa mind kinni!”. Loomulikult laps solvub, kui tema ei-d millekski ei peeta, kui tema otsust ja valikut heaks ei kiideta. Edasine ongi juba emotsioonide ja närvide vastupidamise mäng.

Milleks meil seda vaja on? Kui täiskasvanu asetaks end taolistel puhkudel lapse rolli, kellele kas-küsimusi esitatakse, saaks ta samuti aru, et kiiresti otsustada ei ole meeldiv. Liiati kui teed just midagi muud ja huvitavat. Tuleb ju tuttav ette, kui me ise last eemale tõrjudes ütleme: “Mine mängima, ära sega mind! Tegele oma asjadega!”

Ega ükski täiskasvanu taha last solvata, lihtsalt sel hetkel ei ole suhtlemine juhtunud sobivale ajahetkele. Sama tunneb säärastes situatsioonides ka laps, kui ema või isa ootamatult uksel seisab, mängu lõpetada käsib ja koju kutsub. Nii tekibki protest. Kui aga lapses on kujundatud arusaam, et ema-isa lasteaia uksel seismine tähendab “nüüd lähme koju”, on kogu tegevus lapse jaoks ühemõtteline ja selge. Vanemale vastujooksev laps on otsekui indikaator, mis näitab vanema ja lapse suhteid ja suhtlemist. Samuti on see õpetaja jaoks märk, et lapsega suheldes annab vanem konkreetseid korraldusi ja laps teab, mida ta tegema peab. Ei mingit peamurdmist lapse poolt, kuidas täna käituda ja mida emmele-issile vastata.

Praeguse põlvkonna lapsevanematel on kombeks pidevalt küsida lapse arvamust, mis talle meeldib või ei meeldi. Juhtusin kord lasteriiete osakonnas pealt nägema, kuidas isa küsis süles istuvalt aastaselt pisipõnnilt, kumba jopet too endale soovib. Ei tea öelda, kas otsustavaks sai beebi juhuslik käeviibe või mitte, kuid selle otsuse võinuksid vanemad rahumeeli ikka ise teha. Nii pannaksegi väikelapsed maast madalast tegema valikuid, mis neisse tegelikult sel hetkel ju ei puutu. On tore, kui vanemad arutavad lapsega läbi, millist asja või riietuseset osta, aga seda alles siis, kui laps oskab adekvaatselt kaasa mõtelda. Kõige jaoks on oma aeg ja koht ning ette rutata pole kuigi arukas.

Lapsed armastavaid reegleid

Lapse beebieast peale on vanema kohus hakata lapsele õpetama, mida tohib teha ja mida mitte. Ilmselgelt hakkab laps jäljendama täiskasvanu kõnet ja tegutsemist ning matkima ümberringi toimuvat. Nii peab laps juba varakult aru saama, mis on hea ja mis on halb, mida peab ja mida võib.

Mida mustvalgem selles valdkonnas on väikelapse maailm, seda lihtsam on tal areneda ja turvalisem kasvada. Täiskasvanu on sel perioodil toetaja ja suunaja, mitte konsultant-nõuandja, kes ütleb: “Kui sa ei taha, pole vaja” või “Kui sulle ei meeldi, ära tee”.

Maailm muutubki lapse kasvades aina värvilisemaks ja nüansirikkamaks ning vastavalt oma arengutasemele omandab ta järkjärgult kõik, mis elus oluline ja vajalik. Kui aga baasteadmised, mis on lubatud ja mis keelatud, väikelapseeas omandamata jäävad, siis on, nagu öeldakse ehituses – nõrgale vundamendile korralikku maja ei ehita.

Seda näitab ka meie ühiskondlikus kultuuriruumis praeguseks avanev pilt, kus muidu arukad ja nutikad väikelapsed enam käituda ei oska. Seega pole mõtet lendu lasta ka fraasi “Hea küll, mina lähen ära, eks sa jää siis siia!”, sest meie targad lapsed teavad, et seda ei juhtu.

Tegelikult on väikesed lapsed alati reegleid armastanud, sest see teeb nende elu lihtsamaks ja rõõmsamaks. Samuti teeb see õnnelikuks kõigi nende väikeste laste emad.

Ilusat saabuvat emadepäeva!

Piret Kaasik, lasteaiaõpetaja ja ema

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 243 korda, sh täna 1)