Sekkugem, et kiusamine  ja vägivald lõppeks! (14)

Koolikiusamine

Me peame endale aru andma, et kiusamine ei ole selline asi, millest lapsed niisama välja kasvavad ja see ei tohiks kuuluda suureks saamise juurde.

Mida enam me sellest räägime ja seda probleemi teadvustame, soovides leida lahendusi, seda paremaks peaks olukord eeldatavasti muutuma, ehk teisisõnu – kiusamist tuleb märgata ja sekkuda.

Kogu maailmas on teadvustatud kiusamisest tulenevaid probleeme ja Kuressaare gümnaasiumi tugikeskus soovib samuti sellele teemale enam tähelepanu pöörata. Tugikeskus korraldas tänavu veebruaris-märtsis koolikiusamist puudutava küsitluse, mis oli mõeldud eeskätt 4.–6. klasside õpilastele, kuid teretulnud oli ka teiste klasside osalemine.

Vastuseid saime 169 õpilaselt. Seda pole ehk väga palju, kuid mingi pildi olukorrast see siiski andis.

Kiusamist on kogenud rohkem kui pooled

Küsimusele “Mis on kiusamine?” oli vastuseid võimalik valida etteantud loetelust, kuid vastuse võis ka ise välja pakkuda. Valdav osa õpilastest, 65–76,9% leidis, et kiusamiseks võib pidada “teisele õpilasele füüsilise valu tekitamist” (130 õpilast ehk 76,9%), aga ka “teisele õpilasele halvustavate hüüdnimede panemist ja nendega kutsumist” (128 õpilast ehk 75,7%) ja “teise õpilase isiklike asjade rikkumist või omastamist” (110 õpilast ehk 65,1%). Teisele õpilasele soovimatu tähelepanu osutamine tähendas kiusamist 41 õpilase jaoks (24,3%) ja teise õpilase vältimist pidas kiusamiseks 23 õpilast (13,6% vastanutest).

Keda ja miks kiusatakse kõige rohkem? Kuna siin said õpilased kiusatavaid vabalt kirjeldada, siis toon järgnevalt välja mõned kõige sagedamini pakutud vastusevariandid: neid, kes on teistest erinevad; nohikuid, tarkureid; natuke suurema kaaluga kui teised; endast nõrgemaid; õpiraskustega lapsi; endast väiksemaid lapsi; prillidega ja tüsedamaid nende väljanägemise tõttu; neid, kellel ei ole sõpru.

Arvan, et need vastused olid küllaltki etteaimatavad – et erinemine tavapärasest annab põhjust teisele lapsele soovimatut tähelepanu pöörata ja teda kiusata.

Paljud lapsed olid ka konkreetselt nimetanud kiusatavate nimesid, mis tähendab, et kaasõpilased näevad ja teavad, keda kiusatakse, kuid julgevad seda välja öelda vaid anonüümses küsitluses. Samas on ka see edasiminek, sest siis on võimalik nende konkreetsete juhtumitega midagi ette võtta ja olukorrale lahendus leida.

Kus kiusamine põhiliselt aset leiab? Põhiliseks kiusamise kohaks on nimetatud garderoobi ja koridori, aga ka klassiruumi. Vastati ka, et kiusatakse igal pool. Õpetajad garderoobis tavaliselt ei viibi, seetõttu saavad kiusajad seal segamatult tegutseda.

Väljaspool kooli on kiusamist täheldatud tänaval, õues, noortekeskuses, poodide juures ja hoovis.

Küsimuse “Kas sind on kiusatud?” peale tunnistas 169 vastanust 55,6%, et teda on kiusatud.

Jaatavalt vastanud võisid kirjeldada, kuidas neid kiusati. Mõned väljavõtted saadud vastustest peaksid andma pildi, mida meie õpilased on meie koolis pidanud kogema.

“Mind on kiusatud nii suuliselt ja füüsiliselt. Näiteks hoitakse kinni, kui tahan järgmisse tundi minna (võin siis hilineda).”; “Halvustava laulu ja hirmutamisega.”; “Mind on pandud vetsu kinni, visatud lumekuuliga, kuigi ma pole seda soovinud, löödud jalaga ja hoitud kinni ning kriimustatud.”; “Minu asju on ära võetud, ebaviisakaid hüüdnimesid pandud ja juustest tõmmatud.”; “Tõmmati püksid maha ja pandi vetsu kinni. Mind narritakse piinliku olukorra pärast, mis juhtus kaks aastat tagasi.”; “Hüüti halvustavate hüüdnimedega, võeti asju ära ja tehti füüsiliselt haiget.”

Kõige enam on vastuste põhjal kogetud mõnitamist ja inetute sõnadega kutsumist ning asjade äravõtmist.

Küsimusele “Kas oled teisi kiusanud?” vastanutest 68,6% tunnistas, et on ka ise teisi kiusanud. Mõtlema panev arv! Kiusamine seisnes valdavalt halvustavate sõnade või nimede kasutamises, aga esines ka teistelt asjade äravõtmist, peksmist ja narrimist.

Küsimuse peale, kelle poole peaks kiusatav abi saamiseks pöörduma, pakkus kõige enam vastanuid, 141 õpilast (83,4%), et pöörduda tuleks klassijuhataja poole.

Järgmine enim hääli saanud vastus oli “lapsevanem”, seda märkis 125 õpilast. 46 õpilast (27,2%) leidis, et tuleks pöörduda tugispetsialisti poole. 38 last (22,5%) arvas, et kiusatav võiks pöörduda esimese täiskasvanu poole, keda kohtab.

Raske öelda, kas selline pingerida tekkis küsimustikus ette antud järjekorra tõttu või on see laste tegelik arvamus.

Küsimusele “Kas sinu meelest pööravad õpetajad koolivägivallale/kiusamisele piisavalt tähelepanu?” vastas 56,8 % õpilastest, et õpetajad pööravad sellele teemale piisavalt tähelepanu. 33,7% leidis, et seda ei ole piisavalt.

Siinkohal on mul hea meel, et üle poole vastanutest leidis, et sellele teemale pööratakse piisavalt tähelepanu, kuid kahjuks on ka märkimisväärne hulk lapsi, kes arvavad, et seda ei tehta piisavalt, või ei osatud seda hinnata.

Mida saaksid õpetajad ja tugispetsialistid ette võtta, et kiusamist vähendada? Üle kol­mekümne õpilase tunnistas, et ei tea, mida õpetajad ja tugi­spetsialistid kiusamise vähendamiseks teha saaksid.

Kiusamisest tuleb rääkida!

Ligi 50 õpilast arvas, et “tuleb rääkida”. Siinkohal märgiti veel eraldi, et kiusajatega tuleb korduvalt rääkida, tuleb rääkida nii kiusaja kui ka kiusatavaga, tuleb kogu klassile rääkida kiusamisest, aga ka lapsevanematega suhelda.

Vastanutelt tuli ka mitmeid ettepanekuid, näiteks: “lastel tuleb rohkem silma peal hoida ja neid jälgida”; “õpetajad võiksid uksed lahti hoida, siis näeb, mis koridoris toimub”; “õpetajad peaksid lapsi paremini tundma õppima”; “panna koridori valvurid”; “kiiremini tundi tulema”; “lasta kõigil õpilastel jälgida enda ümber toimuvat ja kui keegi märkab kiusamist, siis tuleks sellest kindlasti õpetajale või mõnele teisele täiskasvanule teatada”; “küsida kohe, kui kahtlustavad midagi, ja olla tähelepanelikud”.

Meie, täiskasvanud, võiksime siit midagi välja noppida küll, mida järgida!

Küsimuse “Mida sina ise saaksid ette võtta, et kiusamist vähendada?” puhul ei olnud suurem osa vastuseid meeldiva üllatusena “ma ei tea” või “ma ei saa midagi teha”. Väga paljud lapsed leidsid, et nad “peaksid sekkuma ja kiusatavale appi minema” ja ka “abi kutsuma”. Nii mõnigi pani vastuseks, et ta “peaks proovima mitte kiusata” või “olema tubli poiss”, “olema kõigiga sõber”. Suurem osa vastanutest oli valmis ühel või teisel moel sekkuma, et kiusamine lõpeks ja ohver abi saaks. Tahaks väga loota, et see ka tegelikus elus nii on!

Vastanutest 52,7% olid poisid ja 47,3% tüdrukud. 61,5% olid 11–12-aastased lapsed, 20,1% 13–14-aastased. 9–10-aastaseid oli ligi 15%. Umbes 10% vastanutest olid 15–16-aastased.

Kokkuvõtteks võib tõdeda: kiusamine on teema, millele tuleb jätkuvalt tähelepanu pöörata, ja märkajad peaksime olema just meie, täiskasvanud. Usume, et üheskoos on võimalik palju ära teha, et muuta meie õpilaste koolis viibimine turvalisemaks. Hoidkem siis silmad-kõrvad lahti ja sekkugem, kuni kiusaja arvab, et polegi enam nii vahva kiusata!

Piret Tenno, sotsiaalpedagoog, Kuressaare gümnaasiumi tugikeskuse juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 869 korda, sh täna 1)