Tootjad: kriisi leevendamise abinõud on hiljaks jäänud

Teisipäeval põllumeeste ja talupidajate esindajatega kohtunud peaminister Taavi Rõivase sõnul on
valitsusel Eesti piimatootjate raske olukorra leevenduseks töös vähemalt kolm võtet, millega riik
saab piimatootjaid aidata.

Need võtted oleksid piimatootjatele kriisiabi korras järgmiseks aastaks lisatoetuse eraldamine, põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise investeerimistoetus suurprojektidele, et piimatoodetele kõrgemat lisandväärtust luua, samuti uute eksporditurgude avamine Eesti piimatootjate jaoks, eeskätt Hiinas ja Jaapanis.

Küsisime Saaremaa piimatootjatelt, mida nemad piimanduskriisi leevendamiseks väljapakutud võtetest arvavad.

Jaan Kiider Jaan Kiider, OÜ Riido Ökotalu juhatuse liige:

Piimatootjal on tõesti raske. Piima omahind on tunduvalt kõrgem, kui meile praegu makstakse – 21 senti liitri eest. Omahind on, kuidas kellelgi, 30 sendi ümber. Kindlasti peaksid ministeerium ja valitsus pingutama selle nimel, et piimatootjad üldse välja ei sureks.

Esimene meede, lisatoetuse eraldamine, on kindlasti abiks ja teretulnud. Aga et Hiina ja Jaapani turule minna – meie Eesti väikestel tööstustel ei ole sellist mahtu. Siis peaks suur ühistute tööstus juba valmis olema, et tuleks rohkem toodangut, mida sinna viia. Hiina on ju meeletu suur, Eesti paistab selle kõrval nagu pisike kärbes. Teine asi on muidugi see, et Aasias piim ja piimatooted väga populaarsed just ei ole – sealseid inimesi tuleks veel harjutada meie piimatoodetega.

Kui rääkida Saaremaa kontekstis, siis Saaremaa tööstus on turgusid leidnud igalt poolt. Mahepiima töödeldakse siin ümber juba kaks korda nädalas, need tooted lähevad Itaaliasse. Kohe-kohe tuleb Eesti turule partii mahejuustu.

Suurprojektidele mõeldud investeerimistoetuse puhul peetakse suurprojekti all ilmselt silmas seda suurt ühistööstust, mida valitsus ootab. See raha on tegelikult juba määratud. Saaremaa ei ole veel oma jah-sõna öelnud, et ta selle ühistuga liitub.

Hiljaks on nende võtetega kindlasti jäädud, aga abiks seegi. Samas – ega piimatootja saa lõputult vastu pidada. Kui tõesti alles järgmisel aastal mingid lisameetmed ja -raha tulevad, siis nendele, kes on ellu jäänud, on need abiks, aga ilmselt sureb piimatootjaid veelgi välja. Eestis pannakse ju farme kinni kui palju.

Taivi VäliTaivi Väli, Vatsliku talu perenaine:

Otsetoetused ikka pisut aitavad, et ellu jääda. Aga alles siis, kui lisatoetust makstakse, saaks hakata mõtlema tootmise arendamisele. Praegu seisame arengus paigal, investeerida ei saa. See suurprojektidele mõeldud toetus Saaremaa piimatootjaid eriti ei puuduta. Nendesse eksporditurgudesse Hiinas ja Jaapanis ma miskipärast ei usu.

Mina leian, et nende kriisiolukorra leevendamise võtetega on ikka väga hiljaks jäädud. Sellist olukorda kiiresti ei lahenda, see on ikka pikaajaline protsess. Mina näen praegu ainsa võimalusena, mis aitaks, piimahinna tõusu.

Olukord pole kerge. Minagi olen tootmise lõpetamisele mõelnud, aga ei saa seda teha, toetused on veel peal. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Aive KeskülaAive Kesküla, Rauni POÜ juhataja:

Rauni ühistu piimatootmise lõpetamisele ei mõtle, aga rusutuse, masenduse ja abituse tunne lööb aeg-ajalt välja küll.

Võib-olla pikemas perspektiivis saab piimanduse nende väljapakutud võtete abiga kriisist välja tuua, aga kiiresti see asi kindlasti ei käi. Turgude leidmine ja turgudele minek ei ole nii lihtne, kui – ilmselt tootjate maharahustamiseks – näidata tahetakse.

Need toetused on kahe otsaga asi. Oleme kõik ühes Euroopa Liidus ja võrdleme end paratamatult teistega, kes sinna kuuluvad. See, et nendel on paremad positsioonid ja nende valitsused leiavad, et põllumajandust on tarvis toetada ja teha seda regulaarselt, on ka toidujulgeoleku üks aspekte. Normaalne, et nii tehakse. See, et vanade riikide põllumajandustootjad saavad rohkem toetust ja meie vähem, teeb mind kurvaks. Eksporditurgudest aga – mina olin ka selles piimatootjate delegatsioonis, kes DeLaval OÜ korraldatud reisil Hiinas piimafarme vaatamas käis. Hiinas on saadud selgeks, et piim on väga kasulik toiduaine ja Hiina riik on võtnud meetmeid, et piimatootmist oluliselt suurendada. Nad on oma ettevõtjatele toetusprogrammid peale pannud. See tähendab, et nemad seal Hiinas tahavad ise rohkem toota ja tarbida. Kohapeal olles sain aru, et nad ei rõhu sellele, et kuskilt piimatooteid sisse osta, pigem ikka sellele, et kohapeal oma inimestele toota ja oma inimestele tööd anda.

Mind paneb see piima jaoks kaugete turgude otsimine natuke kõhklema. Lähedal üks turg on, aga kinni, ja teised turud on täis.

Suurprojektide investeerimistoetusest rääkides – meil siin Saaremaal suurprojekte ei ole. Saan aru, et jutt käib suurest piimatöötlemisettevõttest, kus ilmselt rõhutakse rohkem pulbritootmisele, et tootmistingimusi ajakohastada. Kui mandrile tuleb üks suurem kombinaat, siis meie reaalselt ehk ei hakka sinna oma piima transportima, aga nii palju see kindlasti meid mõjutab, et mandri tootjad saavad oma piima rohkem väärindada ja selle võrra piima hind ehk tõuseb. Millal see aga kord juhtub? Minu teada tegeldakse selle projektiga juba kaks aastat, aga aeg aina läheb ja meie piimahind aina langeb. Kõik see – kvootide äravõtmine, turu kadumine – on piima hinda langetanud. Kuidas seda uuesti tõsta saaks, ongi põhiküsimus. Läbi väärindamise ainult saabki. See, kui toorpiima Leetu või Lätti müüme, ei tee kedagi rikkamaks.

Minu arvates on need valitsuse väljapakutud võtted hiljaks jäänud. Kohe oleks võinud sabast ja sarvedest kinni võtta. Liiga palju on olnud mõlgutamist ja juttu. Minister kordab ühte ja sama: tuleb aga eksporditurge leida. Küsin siis: kes neid leidma peaks? Mina kui piimatootja, kes ma siin siplen viiekümne murega, ei lähe ju neid turgusid kuhugi otsima. Kes neid turgusid reaalselt leidma peab, ei ole tegelikult ju paika pandud. Kõik ainult räägivad sellest.

Mul on hea meel, et põllumehed ise on seljad rohkem kokku pannud. Mida ühtsemad ja jõulisemad me oleme, seda parem. Piimahind poes ei pea nii odav olema – see pole ju kunagi varem nii odav olnud, praktiliselt poolmuidu. Hind peaks piimatootja jaoks õiglane olema.

Ma ei usu, et kriis paari lähiaasta jooksul leeveneb. Asjade rööpasse saamine võtab rohkem aega. Toetus on muidugi väga oluline, aga kõige tähtsam on, et saadaks aru – põllumajandussektorit tuleb pidevalt vaadata sellise mõttega, et ka riik seda toetaks, mitte ainult Euroopa Liit.

 posti tõnuTõnu Post, Kõljala POÜ juht:

Kui valitsuse poolt tuleks mingi kriisiabi, lisatoetus, oleks see väga hea, lausa hädavajalik.

Võimalus on maksta põllumeestele täiendavat otsetoetust ehk top-up’i, seda võimalust ei ole Eesti riik ainukesena ära kasutanud. Kõik naabrid on seda oma põllumeestele maksnud. Praegu on olukord ikka väga raske. Augustis saab kriisi algusest kaks aastat ja kogu selle aja oleme piima tootnud tohutu kahjumiga. Igaühel omahind kõigub, aga igale piimakilole, mis me ära saadame, maksame peale. Konkreetselt mina umbes 6 senti. Et ellu jääda ja raske aeg üle elada, tuleb leida vahendeid, mingeid muid kombinatsioone.

Mis puudutab ühistulise tööstuse meedet, siis see on ka väga teretulnud. Konkreetselt see raha on olemas ja nüüd on pall põllumeeste väravas, et Eesti piimatootjad suudaksid ühise meele leida ja ühise ettevõtte moodustada, korraliku suure ühistulise tööstuse välja ehitada.

Praegu on Eestis palju väikesi piimatööstusi, mitte ühtki suurt. Igaühel on oma kulud, mis paraku maandatakse enamasti ikka põllumeeste peale. Kui moodustuks üks suur ettevõtmine, mis oleks ka põllumeeste kontrolli all, oleks see võimeline piima paremini ja väiksemate kuludega väärindama ja kokkuvõtteks põllumeestele ka rohkem maksma.

Mis puutub välisturgude otsimisse – tore on, kui otsitakse, aga minu arvates läheb see eelmise paketiga kokku. Kuna meil on peotäis väikesi tööstusi, kellel kõigil on vaja toodangust lahti saada, siis kõik püüavad ja ekspordivad mingit oma väikest osa. Me ei ole oma pisikeste koormatega välisturul mitte keegi. Kuniks me ei suuda ühte ja korralikku asja pakkuda, millel on ka kogus taga, me välisturul läbi paraku ei löö. Ilmselt ei võetaks meid seal väga tõsiselt ka. Ja alati jäävad teised turud meile kaugemaks kui Venemaa turg, ja ühel päeval, kui see meile jälle lahti on, ei tunne me keegi huvi Hiina turu vastu.

Kriisiabi kindlasti leevendab olukorda ja mõnegi tootja hoiavad need toetused pinnal. Mõneti on lahenduste otsimisega aga tõesti hiljaks jäädud – kui kriis on käes, siis on jama majas. Kahjumit tuleb kuhjaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)