Sakraalhooned ühendvalla investeeringute nimekirja (4)

Oleme maa ja linnamaastikel harjunud nägema meie pilgule tuttavaid kirikutorne, mis Eestis esindavad suures plaanis lääne- ja idakristluse traditsioonilisi ehituslaade. Kirikuhoonete siluetid on sedavõrd loomulik osa meie tänavapildist, et see kajastub ka meie asulaid tähistavatel liiklusmärkidel. Ajalooliste, muinsuskaitse all olevate sakraalhoonete taastamise, hooldamise ja kasutamise problemaatika on aga laiem teema, mis vajaks oluliselt enam avalikkuse tähelepanu ja toetust.

Kogudustel suur koorem

Kirikuhooned kuuluvad, mõne erandiga, valdavalt neid kasutavatele kogudustele, kes hoolitsevad ka hoonete korrashoiu ja haldamise eest. Enamasti tehakse seda vabatahtliku tööna, kaasates vajadusel koguduste oma vahendeid, mis sõltuvad peamiselt annetajate panusest. Koguduste jaoks läheb olukord keerulisemaks juhul, kui nende kasutuses olev ajalooline hoone on muinsuskaitse alla võetud – see muudab hoone haldamise ja korrashoiu märkimisväärselt keerukamaks ja kulukamaks.

Probleemid süvenevad veelgi, kui maal elava rahvastiku vähenemine kajastub ka koguduse liikmete arvus, kui selle koguduse kasutuses on näiteks 14. sajandist pärinev sakraalhoone, mis mahutaks tänapäeval suurema osa valla elanikest. Tavaliselt on sellise hoone loomulik lagunemisprotsess kiirem kui koguduse suutlikkus seda hoonet oma vahenditega korras hoida. Sellises olukorras saavad riik ja kohalik omavalitsus teha koostööd ajalooliste ja avalikus kasutuses olevate hoonete omanike ehk kogudustega.

Kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarves on rida “vaba aeg, kultuur ja religioon”. See on andnud omavalitsustele võimaluse toetada kohalikke kogudusi kas sakraalhoonete korrastamisel, andes raha tegevustoetusteks või projektitoetusteks. Kuna kohalikud kogudused on seni suurimad kodanikke koondavad ühendused, on nende ja omavalitsuste koostöö erinevates valdkondades loomulik. Väga paljud kohalikud omavalitsused on seda võimalust koostööks kasutanud.

Kuna riigi poolt muinsuskaitseametile pühakodade programmi raames eraldatud summad (2016. aastal umbes 600 000–800 000 eurot) muinsuskaitse all olevate hoonete korrashoidmise vajadusi kaugeltki ei kata, kannavad kohalikud kogudused riigi asemel liiga suurt koormat ajalooliste hoonete korrashoiul.

Ka tänavu, mil pühakodade programmi kaudu toetati Saaremaal vaid avariilisi töid, jäid mitmed Saaremaa kogudused toetusest ilma, kuna üle Eesti on selliseid vajadusi palju. See peaks olema alanud muinsuskaitsekuu raames üks arutelu teema, kuidas kaitsta ja arendada meie sakraalarhitektuuri, mis Saaremaal on Eesti vanim ja väärtuslikem. Saaremaad ei tunta mitte ainult Kaali järve ja Kuressaare linnuse, vaid ka meie vanimate kirikute järgi.

Kuidas käib aga meie vanimate ajalooliste hoonete käsi ja kas kohalike koguduse juhatused ja õpetajad vajaksid selles suhtes nõu ja toetust? Vajadused nende hoonete korrastamiseks ei ole ühe või teise pisiremondi teema. Tarvis on terviklähenemist, mis kohalikelt kogudustele ja sageli ka omavalitsustele üle jõu käib.

Rolli on raske ülehinnata

Kuni meil on kasutada piiratud ressurss, tuleb lähtuda ennekõike kolmest põhimõttest. Esiteks tagada vähese asustusega piirkondades väikeste koguduste kasutuses olevate ajalooliste kirikuhoonete säilimine tulevastele põlvedele. Teiseks, võimalusel ja koostöös taastada eelisjärjekorras need hooned, mis asuvad suuremates keskustes või mille kasutamine on intensiivsem. Kolmandaks saavutada arutelude tulemusena ühiskonnas kokkulepe, mis tagab selliste rajatiste pikaajalise säilimise ja arengu, arvestades nende rajatiste algset eesmärki ja koguduste arvamust.

2017. aastal tähistatakse Eestis EELK kui maailma esimese vaba rahvakiriku asutamise aastapäeva ja luterliku kiriku 500. aastapäeva. Kiriku rolli meie ühiskonna kultuuriloos on raske ülehinnata. Kirik on Eestis ka tänapäeval suurim inimesi koondav ühendus – mullu oli luterlasi 159 816, poliitiliste erakondade liikmeid aga 50 918. Kavandatav haldusreformi kava esitab selles valdkonnas uusi väljakutseid, aga pakub riigi ja mittetulundussektori tihedamaks koostööks ka uusi võimalusi.

Kutsun üles kohalike omavalitsuste juhte ja volikogude liikmeid kaaluma võimalust esitada oma piirkonna ühinemistoetuste investeeringute prioriteetida hulka kohalike sakraalhoonete korrastamine. Eestis on tuntud ütlemine “kirik keset küla”. Rajagem või taastagem siis kirik keset küla, kuna see väljendab meie ühiskonna suhtumist, mida hakkavad hindama tulevased põlvkonnad. Erinevalt valdadest ja linnadest säilivad kohalikud kirikud oma kohal läbi aegade, kandes endas kultuurilist järjepidevust ja vanade kihelkondade nimesid.

Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja ja Saarte praost

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 140 korda, sh täna 1)