KRISTINAGA ELUST ENESEST: Pole õnne enne, kui on vingumist

Enne kui kevadilm meid kõiki nii ülbelt alt vedas ja ilmavana ajas temperatuuri täpselt nii mõnusaks, et rahvas sai kogu talvevarustuse kapi taganurka toppida – et see nüüd uuesti välja võtta –, oli korraks ju kõik ilus ja kollane. Linnud, kes nüüd on tõenäoliselt keskmist varvast viibutades tagasi lõunamaale lennanud, laulsid oma ilusaid serenaade ning tundus, et eestlased hakkasid samuti suviselt õide puhkema.

Siiski ei jää märkamata üks asi, mis on vist meie DNA-sse sisse kodeeritud. Alati leidub midagi, mille kallal oma pead murda, hunnik agasid, miks mitte õnnelik olla, ja rida pseudotakistusi, mis seisavad meie ja tõeliselt magusa elu vahel. Alati liidetakse muidu positiivselt alanud lausele otsa “aga oleks nii või oleks naa, vot siis oleks alles mönna elu”.

Juhtusin umbes viiendat korda oma elus mööda tänavaid ringi silkama kõrvaklappideta ja kuulsin oma imestuseks peaaegu iga nurga peal tahtmatult, kuidas inimesed endal ise jalgu alt löövad. See pani mind mõtlema, et kas see ongi meie jaoks see tegelik rõõm – vinguda asjade kallal, mis on kas meie kontrolli alt väljas, või kujutada endale ette võimetust ise midagi ette võtta?

Lähemalt uurides muidugi selgub, et pooled asjad nendest tegelikult siiski on meie kontrolli all, aga ees on ületamatu sein nimega laiskus. Kohati ma isegi mõistan, sest mulle endale meeldib ka aeg-ajalt pead kuklasse visata ja vinguda jälle tõusvate kütusehindade, tüütu praamiliikluse ja selle üle, et keegi mind ei takistanud, kui terve küpsisepaki ära hävitasin, kuigi olin just pidanud loengu, et kui keegi näeb mind seda tegemas, palun takistada.

Raha ei tundu kunagi kellelgi piisavalt olevat, sest isegi need, kellel on, peidavad selle Panamasse, kaugemale igasugusest maksumaksmisest. Äkki peaks ka?

Pärast seda, kui rahamured kurdetud, on teine populaarne teema tervis, mida samuti kellelgi kunagi piisavalt ei tundu olevat. Arsti juurde pääsed heal juhul paari kuu pärast, senikaua käi metsas saarlaste jumala Taara käest tervist palumas. Samas, heites pilgu inimeste toidulauale, kus valitsevad valge suhkur, nisujahu ja Mendelejevi tabel, ei tasu vist mainida, et kui selles osas pisut tagasi tõmmataks, ei oleks arstikabineti ukse taga Balti keti pikkust järjekorda.

Isegi siis, kui raha on ja tervist on, leitakse mingi uus valdkond, mis paneb elu nautimisele piduri peale. “Miks naabrinaisel see neetud roosipõõsas nii lopsakas on? Miks mul ei ole? Peaks oma peni korra sinna külla laskma…”

Küllap on see lihtsalt inimeseks olemise rõõm ja õnnetus, et kogu elu käib nagu ratta peal – seisma jääda ei tohi, muidu kukud ümber. Iroonilisel kombel just hetkeks seisma jäämine ongi see, mida vahel kõige rohkem vaja oleks, sest suurel kiirusel läbi elu vuhisedes jäävad nii paljud asjad märkamata.

Ehk räägib minus jälle Austraalias ellu ärganud patrioot, aga ei ole midagi mönusamat kui suvi Saaremaal, mis meid loodetavasti üsna pea ees ootab.

Mets ja aiamaa hakkavad serveerima parimaid tervisepomme, see on ideaalne aeg turgutada oma Taara käest saamata jäänud tervisevarusid ning korraks Karujärve ääres varbad vette pista ja ratta pealt maha kukkuda ja unustada naabrinaise kaunis roosipõõsas. Selle asemel, et mõelda välja probleeme, proovida välja mõelda lahendused. Eks ta ole üks sajandeid raiutud klišee küll, aga ega põhjuseta öelda, et igaüks on ise oma õnne sepp.

Kristina Kretova

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)