Võõrvõimu eest kahurilihaks

ENNE JA PÄRAST: Guido Grassi (üleval keskmine) sõnul oli pildistamine keelatud tegevus, kuid kõik tegid ikka. Kõrval on näha Afganistani poolt antud tänumedal. ERAKOGU

ENNE JA PÄRAST: Guido Grassi (üleval keskmine) sõnul oli pildistamine keelatud tegevus, kuid kõik tegid ikka. Kõrval on näha Afganistani poolt antud tänumedal.
ERAKOGU

Tänasel veteranipäeval mäletatakse neid, kes taasiseseisvunud Eesti vabariigi ajal on käinud vabatahtlikult välismissioonidel. Kuid lisaks nendele on hulk mehi, kes pidid minema sõtta võõrvõimu eest ja käsukorras.

Guido Grass: ma ei lubaks lapsi eales sõtta

Kuressaare kesklinnas Pritsumaja pubi pidavale Guido Grassile tuleb 22 ja pool kuud Afganistani sõjas viibimist vahel meelde üsna kummalisel moel. “Seda lõhna tundes meenub kohe,” räägib Grass. “Seda lõhna” levitab hašis, mille iseloomuliku lõhna terava ninaga mees Kuressaare linnaruumis kohe ära suudab tunda. Ja siis hakkaks nagu film jooksma.

Kingissepas lossihoovis asunud sõjakomissariaadist napi kolme kuuga sõjakoldesse Kabuli maandunud Grass ütleb, et uimasti oli kohalike seas tavaline asi. Ja mis seal pattu salata, ka 18-aastasena kahurilihaks saadetud noormehed proovisid seda.

“See oli mu elu sõna otseses mõttes kõige sitem periood tõesti,” ütleb Grass alustuseks sõjas käimise kohta ja tõdeb, et midagi head meenutada ei ole.

Kui Grass oktoobris 1979 Kingissepas Nõukogude armeesse võeti, polnud võõras sõda veel alanud. Vene väed ületasid Afganistani piiri jõulu esimesel pühal. Grass oli selleks ajaks saadetud Tallinna kaudu Hiina piiri äärsesse Semipalatinski linna.

“Vaatasime, et täitsa kena koht ja tore sõdurielu tuleb,” meenutab Grass. Kuid juba siis hakkasid kostma jutud Afganistani saatmisest. Edasi rongiga Termezi, kus jagati välja lahinguvarustus ja kolm nädalat pärast sõja algust maandus lennuk Kabulis, kus sõda juba käis.

“Ei osanud midagi arvata või tunda, noor poiss ka. Mida see sõjast teadis,” meenutab Grass. Ega midagi muud ju peale hakata olnudki, käsk oli käsk ning selle vastu ei saanud. Juba läbi suure kodumaa rongiga sõitmine oli olnud nii, et ega sa rongist kuskile minna ei saanud. Kui rong peatus, olid kohe tunnimehed ümber.

Mastaabid olid suured. 12 000 meest oli divisjonis, väeosad paiknesid suurel maa-alal. Kuigi elamistingimusi eriti ei olnud. Maa sisse oli kaevatud 3x 3 meetrit auk, millele oli telgipresendist kuppel peale tõmmatud, ja seal siis elati. “Ei olnud meil voodeid, linu ega tekke,” räägib Grass. Vormigi polnud kuskil pesta, igal nädalal anti lihtsalt uus.

/—/

Tõnu Liiv: kodus kardeti, et pikk poiss on märklauaks

Heleda peaga Saaremaa poiss läks Afganistani sõtta siis, kui madin oli juba poole peal. 1984. aasta sügisel võeti TPI esimese kursuse poiss ja saadeti Venemaale Novotšerkasskisse õppesse. Seal oldi kolm kuud ning “õnnelikumad” said pääsme Afganistani. “Oli enam-vähem teada, et umbes üks viiest läheb,” meenutab Liiv. Kokku läks paarisajast ehk paarkümmend.

Teekond läks Usbekki Termezi linna ja sealt Afganistani. Liiv kuulus remondipataljoni, väljaõppe oli ta saanud kui relvameister. Väeosa paiknes mäekurus, kus asus kolonnide peatuspaik. Orust nad väljas ei käinud, kuid sõjategevus ümberringi toimus.

“Helikopterid ja lennukid sõitsid edasi-tagasi, mägedesse anti toetustuld, pidevalt oli näha, kuidas ümberringi sähvib,” meenutab Liiv.

Otsest surmahirmu Liiv oma sõnul ei tundnud ja surma õnneks väga lähedalt ei näinud. Sõjategevus oli üsna kaootiline ning nende pihta midagi eriti ei tulnud. “Poolteist aastat oli meil seal jah selline üsna rahulik olemine,” võtab Liiv olemise kokku. Kohalikega suurt kokkupuudet ei olnud, omasid ka polnud. “Kõige lähem kaasmaalane oli Murmanskist,” naerab Liiv.

Pea kahe aasta jooksul kordagi koju saamata sõjas olnud Liiv meenutab, et eks Saaremaal elanud omastel oli hirm suur. “Põhiline jutt oli muidugi see, et kõige pikem saadetakse märklauaks,” meenutab keskmisest eesti mehest pikem Tõnu Liiv. “Oli ka ju nende jutte, kes olid Afganistanist juba tulnud. Eks see kõik pani pabistama.”

/—/


Sõda Afganistanis

  • Nõukogude Liidu väed ületasid 1979. aasta 25. detsembril kell 15 Moskva aja järgi Afganistani piiri. Järgnenud sõjas võitles seal teadaolevalt 1652 toonasest Eesti NSV-st pärit kutsealust.
  • Hoolimata üleolekust relvastuses ja 100 000-mehelisest väest ei õnnestunud Nõukogude Liidul Afganistani oma kontrolli alla saada. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 15. veebruaril 1989.
  • Afganistanis sai surma 36 Eesti NSV-st Nõukogude armeesse kutsutud meest (neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane, kolme rahvus on teadmata).
  • Kokku nõudis Afganistani sõda Nõukogude Liidult üle 15 000 inimelu.

Allikas: Postimees

Pikem tagasivaade ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 382 korda, sh täna 1)