Muusikaõpetaja ligi 50 aastat, pille mänginud veelgi kauem

ÕNNESOOVID JUUBILARILE: Juubelipäeval tulid Leida Viirale külla tema kauaaegsed kolleegid muusikakoolist. Vasakult Marika Mets, juubilar Leida Viira, Maaja Jalakas, Tiiu Maripuu ja Tarmo Berens. RAUL VINNI

ÕNNESOOVID JUUBILARILE: Juubelipäeval tulid Leida Viirale külla tema kauaaegsed kolleegid muusikakoolist. Vasakult Marika Mets, juubilar Leida Viira, Maaja Jalakas, Tiiu Maripuu ja Tarmo Berens.
RAUL VINNI

38 aastat Kuressaares ja 11 aastat Abjas lastele akordioni-, kandle- ja klaverimängu õpetanud ning aastakümneid rahvapilliansambleid juhendanud Leida Viira on viimased kolm aastat nautinud pensionipõlve.

Kui palju on ligi viiekümneaastase pedagoogistaažiga tunnustatud muusikaõpetajal olnud õpilasi? Seda arvu ei oska aprillikuu juubilar, jürikuu kuuendal päeval 75-aastaseks saanud vitaalne saare naine öeldagi. “Ma ei ole oma tööd nii tähtsaks pidanud. Ma olen seda lihtsalt teinud. Õpilasi on olnud palju, nende hulgas ka väga andekaid lapsi,” räägib Sõmera külas sündinud ja üles kasvanud Leida Viira.

Huvi pillimängu, üldse muusika vastu tekkis pisikesel Leidal enne kooliminekut. “Isa oli väga musikaalne, ema, onu ja tädi samuti. Sageli laulsime emaga koos. Mäletan, et isa tõi vanaisa juurest, kes oli Tiirimetsas kooliõpetaja, harmooniumi koju ja siis ta mängis ühte marssi. Minu meelest oli see nii ilus, et palusin isal seda ikka veel ja veel esitada,” meenutab Leida.

Lapsena sai väike Leida endale võõrast keelt rääkivad mängukaaslased. “Meie majja tulid elama punaväelased. Ühes otsas elasid nemad ja teises meie. Juba sõjaajal oli punaväelaste staap meie majas. Pärast sõda tulid sinna ohvitseride perekonnaliikmed, ka lapsed. Mängisime koos vene lastega, nii sain  vene keele täiesti selgeks, aga nemad eesti keelt ei õppinud,” tuletab Leida lapsepõlve meelde.

Pärast Kärla 7-klassilise kooli lõpetamist jätkas Leida Truumees (neiupõlvenimi) õpinguid Kuressaares. “Ema sai kusagilt teada, et Kuressaare muusikakooli võetakse uusi õpilasi vastu ja nii me tollasesse Gustav Jõgi tänava koolimajja asja uurima läksime. Noor direktor Harry Kuusk juhtus meile uksel vastu tulema. Meie soovist teada saades kutsus ta mind enda juurde kabinetti,” mäletab Leida detailselt seda päeva.

Kas kogemata või meelega, asetanud koolijuht akordioni tüdrukule teisipidi sülle, nii et klahvid vasaku käe alla ja bassid paremale poole. Kui tüdruk siis öelnud, et sedasi ta mängida ei oska, tõstnud Kuusk pilli ringi.

Pikem lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 395 korda, sh täna 1)