Anname au!

ANNAME AU

Täna tähistatakse veteranipäeva. Saarte Hääl tegi sel puhul juttu kahe välismissioonidel osalenud saarlase – Taniel Varese ja Taavi Kurisooga – ning kaitseväe toetuse väejuhatuse toetusteenuste keskuse ülema kaptenmajor Toomas Kasemaaga.             

Noorte huvikeskuse direktoriks saab Taniel VaresTaniel Vares, neljal missioonil osalenu:

Veteranide päeva tähistamine ja missioonil käinute meelespidamine on äärmiselt positiivne ja teretulnud. See teeb südame soojaks, kui saan kaitseväe juhatajalt igal aastal kutse osaleda veteranipäeva puhul korraldatud kontsertidel. Kahjuks kipub mul veteranipäev ja selle tähistamine ikka meelest minema. Nii palju küll, et olen igal aastal ostnud sinilillemärgi ja tänavu ostsin ka käepaelad – endale ja oma lastele.

Arvan, et sõna “veteran” tänapäevane tähendus ei ole kõigi teadvusse siiski veel jõudnud. Pigem kerkib paljudel seda sõna kuuldes silme ette nõukaaegne paljude ordenitega ehitud veteran, kes kiliseb-koliseb, lonkab ja… Ise olen missioonil käinud neljal korral: Horvaatias, Bosnias ja kaks korda Kosovos. Läksin põnevusihast. Missioonile minek oli ju uus ja huvitav võimalus. Kui 1994. aastal ajateenistuses olin, läks mu vend esimesele Eesti missioonile. Sain väeteenistuses olles talt kirju ja fotosid – see maailm tundus nii kauge ja nii põnev. Kasvõi missioonil osalejate varustus! Seda ei andnud võrrelda sellega, mis oli meil ajateenistuses – meie oma oli pigem kehvapoolne ja isegi rõivad olid eelmiste rühmade kantud.

Muidugi oli üks oluline motivaator raha. Kui Eestis oli tollal palk kaks ja pool tuhat krooni, siis Horvaatias üheksa ja pool tuhat. See oli suur vahe, mis hiljem, tõsi küll, kahanes üsna märgatavalt.

Seega läksingi otse väeteenistusest, et muud maailma näha ja raha teenida.

Ma ei olnud pidevas teenistuses. Käisin oma missiooni ära ja olin seejärel veel natuke aega kaitseväes, seejärel läksin reservi. Initsiatiiv järgmistele missioonidele minna tuli rahuvalveoperatsioonide keskuselt, kust mulle helistati ja missioonile kutsuti. Kuna mu toonane eluetapp oli selline, et vajasin vaheldust ja keskkonnavahetust, siis läksin.

Seda, kas ja kui palju missioonidel käimine mind muutnud on, ma ise hinnata ei oska. Mina seda küll ei tunneta. Eks see sõltu ka, milline iga konkreetne missioon on. Võrreldes Afganistaniga ja algusaastatel ka Iraagiga olid Kosovo ja Bosnia ikka väga leebed kohad. Horvaatia tundus natuke põnevam, seal tuli meie lähedal ka pommitamist ette. Mõnes  naaberkompaniis sai mehi ka surma. Aga ega noore inimesena neid ohte ju nii teravalt tunneta. Surmahirmu ma ei tundnud.

Iga kogemus elus pidavat rikastama. Kui Eesti 1,3 miljoni inimese kohta on missioonil käinuid 2700, siis meeletus koguses neid, kes sellise kogemuse elus saavad, just ei ole. Mida missioonil käimine mulle andnud on? Olen muutunud palju teadlikumaks Balkani poolsaarel toimuvast. Teatud määral on juurde tulnud ka sallivust, empaatiat ja mõistmist sealsete rahvaste suhtes. Minu jaoks oli see põnev aeg. Tõsi küll, iga päev ma sellele tagasi ei mõtle ning praegu tunduvad need aastad kauge minevikuna.

Mina eestlaste kriisikoldeisse saatmist riigi raha raiskamiseks ei pea. Riiklikust vaatevinklist on see vajalik. Siin ei saa tekkida mingit küsimust – kuna oleme igasuguste ühenduste liikmed, on see osaliselt meie kohustus, teisalt ka meie missioon aidata kaasa mingisuguste normide säilimisele üle maailma. Need mehed ja naised, kes sinna lähevad, on julged Eesti patrioodid. Mõni satub leebemasse, mõni hullemasse kohta.

Kui palju riik oma veterane toetab ja neile tähelepanu pöörab – toetus on täiesti olemas ja usun, et veteranid on vähemalt ise neile pakutavatest võimalustest teadlikud. On erinevaid toetusmehhanisme alates nõustamisest eluasemelaenu käendamiseni. Mina neid riigi toetusi kasutanud ei ole. Eluasemelaenu võttes ei tulnud mul riigipoolne käendamisvõimalus meelde. Mu esimese laenuvõtmise ajal seda võimalust tegelikult veel ei olnudki. Kindlasti on aga neid inimesi, kellele on see KredExi käendus oluline.

Veterane on Eestis 2700 ringis. Suurem osa neist ei ole haavata saanud ja enamiku missioonid on olnud suhteliselt lihtsad ja kerged. Neid ehk ei peakski rohkem poputama. Kindlasti peaks aga rohkem abistama neid, kes on missioonil haavata saanud, ja hukkunute lähedasi. Neile peaks psühholoogilist ja rahalist abi kindlasti rohkem olema.

Taavi KurisooTaavi Kurisoo, kahel missioonil osalenu:

Mina leian, et veteranipäeva tähistamine on kindlasti vajalik. Eelkõige vigastada saanud kaitseväelastele ja nende lähedastele ning ka hukkunud kaitseväelaste lähedastele. On hea, et riik neile meelde tuletab, et nad ei ole üksi ja nende panust hinnatakse kõrgelt. Minule tuletab see päev meelde huvitavaid seikasid ja häid sõpru. Selle päeva tähistamiseni ei ole ma siiski veel jõudnud.

Kui rääkida riigi tähelepanust ja toetusest veteranidele, pean mina kõige olulisemaks, et riik pöörab tähelepanu ja toetab hukkunud kaitseväelaste perekondi ja vigastatud kaitseväelasi. Missioonidel käinud mehed, kes on sealt tervena tagasi tulnud, üldjuhul toetust ei vaja.

Olen osalenud kahel Iraagi missioonil. 2003–2004 töötasin lennuväljal ja 2007 olin ESTPLA 15 koosseisus. Üht konkreetset põhjust, miks ise missioonile minna otsustasin, on välja tuua keeruline. Skautpataljonis teenides oli loogiline, et võimalusel osaled ka välismissioonidel. Eks esimene kord ajendanud ka noore mehe tahtmine ennast proovile panna ja soov teenida raha ülikooliõpinguteks. Teisel korral ajendas ka soov osaleda jalaväemissioonil ja saada kaitseväelase tee lõpetamiseks “päris” missiooni kogemus.

Eks iga kogemus tule elus kasuks ja mõjuta edasist elu. Ma ise näen seda kui etappi meheks saamise haridusteel. Eelkõige olen missioonidelt saanud häid sõpru, kogemusi ja oskusi, mida loodan, et mul kunagi vaja ei lähe; teadmisi ühe kultuuri mõttemaailmast ja väärtushinnangutest ning teadmise, et vajadusel on meil palju mehi, kellele loota.

Aeg-ajalt ikka tulevad sellest ajast mingid seigad meelde. Kui saunaahi läbi põles ja sauna läbi häda 70 kraadi sooja sisse sain, meenutasin hea sõnaga päeva, mil patrulli minnes oli temperatuur 52 kraadi varjus.

Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Mina arvan, et tänu missioonidel osalemise kogemustele on meie kaitseväe väljaõppe tase oluliselt paranenud ja meil on kaitseväelasi, kes ohu korral teavad, kuidas käituda. Oma kogemusest võin öelda, et ma ei pea põhjendatuks konfliktide alustamist, ent meie kaitseväelased on konfliktikolletes aidanud paljudel inimestel ellu jääda ja natuke paremini hakkama saada.

RE-s-toimub-demokraatia-pikaleveninud-tragöödiaToomas Kasemaa, toetusteenuste keskuse ülem:

Veteranipäeval on lisaks veteranidele tähelepanu pööramisele laiem tähendus ja eesmärk – et ühiskond suhtuks soosivalt kõigisse riigiteenistujatesse, mitte ainult sõjaväelastesse. Mul on hea meel, et saan selleks oma panuse anda.

Selles osas, kuidas riik oma sõjameestesse suhtub ja mida ta nende toetamiseks teeb, Eestil midagi häbeneda küll ei ole. Riik on veteranide heaks vist enam-vähem kõik teinud, mis vaja. Meetmete pakett – pakume sotsiaalset, psühholoogilist ja hingelist toetust ning ka näiteks tööturule naasmise toetust – on Euroopa tasemel ja ka ameeriklastega võrreldes suhteliselt samal tasemel. Mujal maailmas, just kodanikuühiskondades, on aga väga levinud, et veteranide kaasamisse panustab väga palju kolmas sektor, vabatahtlikud organisatsioonid. Leian, et ka Eesti peab selles osas arenema, et ühiskonnas ei oleks nii palju passiivsust. See ei puuduta ainult veterane, kogukonnatunne peab olema kõigis küsimustes.

Tahaks loota, et suhtumist, et välismissioonid on lihtsalt raha kulutamine, esineb üha vähem. Kui vaatame seda, mis mujal toimub – näiteks pagulaskriise –, siis tagajärgedega peame tegelema tahes-tahtmata. Kui aga need probleemid seal kriisipiirkondades kohapeal lahendada ja kui sellele järgneb tsiviilabiprogramm, siis vähendab see sealt pagevate põgenike hulka kindlasti.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)