Kas kehaline karistamine kasvatab last? (3)

kool08021

Sellest aastast on laste kehaline karistamine – sealhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine või tõukamine – lastekaitseseadusega keelatud. Sel nädalal alanud kampaania “Karistamine ei kasvata” juhib tähelepanu mõistmise ja ärakuulamise olulisusele lapse kasvatamisel ning kutsub vältima kehalist karistamist. Mida arvavad kehalisest karistamisest ja selle mõjust lastele erinevates valdkondades tegutsevad saarlased?

Sarjas AndresAndres Sarjas, arst ja Saare maakonna aasta isa 2008:

Loomulikult tuleb lapse füüsilist karistamist vältida. Samas ei pea ma seda sugugi valeks, kui laps saab korra näppude pihta, kui ta tõesti sõnadest aru ei saa. Selliseid lapsi, kes sõnadest aru ei saa, pole mul endal õnneks kasvatada tulnud. Olen ikka hea sõnaga hakkama saanud.

Mina ise olen kasvanud nii, et olen vitsa saanud söögi alla ja söögi peale – ikka asja eest.

Mäletan suurepäraselt, kui ema mind õue saatis ja ütles: “Kui sa seekord ka porilompi kukud ja mustana tagasi tuled, saad karistada.”

Ju siis mõjus füüsiline karistamine positiivselt, sest inimene minust sai. Oma vanematesse suhtun ka ainult lugupidamisega ega ole karistamise pärast mingit vimma tundnud – nemad on minust inimese kasvatanud.

Eks need tänapäeva seisukohad ole muidugi midagi muud, mis tol ajal. Aga seda võib lapsele ikka öelda, et kui sa sõna ei kuula, siis peame teistmoodi rääkima – õues kasvavad puud, kust saab vitsa võtta. Küll laps siis asjast aru saab.

Muidugi ei pea laps hirmus kasvama, aga ta peab teadma, mida ta tohib ja mida mitte.

 

Kaspar Viilup uusKaspar Viilup, ERR-i kultuuriportaali toimetaja:

Ma ei mäleta, et oleksin lapsena oma vanematelt füüsilist noomitust saanud. Arvan, et lapsi tuleks algusest peale nii kasvatada, et ta sõnadest piisavalt hästi aru saab.

Leian siiski, et erandkorras, teatud puhkudel on väike kehaline karistus mõistlik, tõsi, mitte liiga väikese lapse puhul, kes ei pruugi aru saada, mille eest. Sel juhul mõjuks selline karistus pigem halvasti.

Vits kapi otsas on hoiatusena kindlasti tõhus, aga tukast sakutamisega võiks asi piirduda. Midagi rohkemat enam normaalne ei ole.

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et said lapsepõlves korduvalt peksa ja ikka asja eest. Ja et ainult sõnadest poleks siis kasu olnud. Tore, kui nad arvavad, et neist on seetõttu paremad inimesed kasvanud, aga selles ei tasu siiski kindel olla. Ühel hetkel võib selguda, et lapsepõlves saadud karistused on hoopis kahjuks tulnud – kui leitakse, et on okei kellelegi õpetuseks vastu pead anda, selle asemel et sõnadega asjad selgeks rääkida.

ENNETUSTÖÖ MUDILASTELE: Kohtumised lasteaia- ja koolilastega on noorsoopolitseinik Kaisa Nurme töö oluline osa. Foto: Sander Ilvest

Kaisa Nurm, Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinik:

Laste võime hinnata oma tegude tagajärgi ja mõju laiemalt erineb oluliselt täiskasvanute omast. Seega, kui laps on eksinud millegi vastu, tuleb lapsevanemal osata sellega arvestada, et enamikel juhtudel ei pruugi see olla tahtlik, vaid seotud sellega, et lapse senised kogemused ja analüüsivõime ei ole veel piisavalt küps. Karistamine selles kontekstis on tagajärgedega tegelemine. Lapse erinevate oskuste arendamine on järjepidev töö ja tema väärtushinnangute või valikute kujundamisel mängib karistamisest olulisemat rolli see, millises keskkonnas ta kasvab. Lihtsalt öeldes, kui kodu on armastav, toetav ja hooliv, on laste areng normaalne ja vajadus karistamise järele väheneb oluliselt.

Saaremaal antakse laste füüsilise karistamisega seotud probleemidest teada keskmiselt kord aastas. Aga see ei tähenda, et seda ei võiks kogukonnas rohkem esineda. Kahtlemata on ka politsei seisukohalt oluline, et laste kasvatamisel kasutatakse tänapäevaseid ja lapse arengut toetavaid vahendeid, mitte vägivalda, mille mõju pikemas perspektiivis võib lapse arengule negatiivseks osutuda.

 

ellenkaskEllen Kask, endine õpetaja ja naiskodukaitse Saaremaa ringkonna akadeemilise jaoskonna esinaine:

Mina leian, et vitsahirm ei ole kunagi omal kohal – last ei tohi mitte mingil tingimusel karistada. Kõige hirmsam on vaimne karistamine. See on veel hullem alandamine.

Kuidas raskete lastega hakkama saada, on ju terve teooria, suur töö. Nende lastega tuleb tegeleda. Kõik saab alguse siiski kodust – kui seal on asjad korrast ära, siis on muidugi teistel raske.

Olen kõigi lastega hakkama saanud. Juhatasin mitut poisteklassi ja tean, et hakkama saab ainult hea sõnaga. Last tuleb austada ja suhtuda temasse kui võrdväärsesse.

Nendest poistest, kellest mõnel on juuksed juba hallid, on kõigist saanud tublid mehed, ükski neist ei jäänud maanteekraavi.

 

Ingrid LeemetIngrid Leemet, Saaremaa lasterikaste perede ühenduse juhatuse liige:

Lapsepõlvest mäletan, et olen karistuseks saanud tutistada. Oma ema ja isa peale ma seepärast pahane küll ei ole – eks nad tegid seda, kuna pidasid vajalikuks. Püüan oma laste kasvatamisel selliseid meetodeid siiski mitte kasutada. Lapse kasvatamisel tuleb ikka sõnadega hakkama saada. See, missugune on kodune kasvatusviis, peegeldub ju lapse käitumises – nad võtavad koduse käitumismalli lasteaeda ja kooli kaasa.  Vahel kipuvad vanemad lapsi füüsiliselt karistama, kuna on väsinud või neil on mingid probleemid. Sellest tuleb püüda üle olla ja käituda lastega nii, nagu tahame, et meie endaga käitutaks. Ehk tuleks kasuks, kui lapsevanemaid kasvatusmeetodite osas koolitada ja õpetada?

 

Kristjan LukkKristjan Lukk, Tallinna Arte gümnaasiumi õpetaja:

Usun, et eesmärki saab saavutada ka teiste vahenditega kui kehaline karistamine. Oma lapsepõlves ja hilisemas elus kogetu põhjal tundub mulle, et keelamisest ja füüsilisest karistamisest efektiivsem on positiivne suunamine selle poole, mis on õige.

Vahel põhjendatakse kehalist karistamist sellega, et jutust pole ju abi. Usun, et palju sõltub korralekutsujatest endist – nende oskusest last positiivselt suunata, ja püsivusest. Kui vanemad ise piisavalt eeskuju ei näita, ei pruugi ka nende jutt lapsele korda minna või kohale jõuda.

Olen ise lapsena füüsiliselt karistada saanud. Kuna karistati põhjusega, siis trotsi see minus ei tekitanud. Siiski õppisin sellest kogemusest, kuidas ma ise lastega käituda ei tahaks.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 462 korda, sh täna 1)