KÕNE IFFILE: Räägime Iffiga tema ja Juku-Kalle Raidi reisist Suure Lombi taha

Ma ei ole ühelgi oma reisil nii palju elamusi saanud kui selle 24 päeva jooksul. Olime kogu aeg teel – sõitsime kokku peaaegu 8000 kilomeetrit. Neid punkte, kus peatusime, ööbisime ja käisime mingeid asju vaatamas, oli nii suur hulk, et esimese pauguga ei tule kõik enam meeldegi.

Praeguse seisuga tuleb sellest reisist 12 saadet, millest igaüks on 25 minuti pikkune. See on selline sari, mida välismaal peenemalt nimetatakse road movie.

Usun, et need saated tulevad huvitavad juba sel põhjusel, et kui tavaliselt on reisisaated kiirülevaated ja näidatakse pigem uhkeid kohti, siis meie nägime seal igasugust elu. Kogu maailmas eksisteerivad vaesus ja rikkus kõrvuti ning Ameerika pole selles mõttes mingi erand. Nägime seal uhkeid villasid ja kõrghooneid, aga ka palju täiesti hääbunud kohti, nn tondilinnu ja -külasid, kust inimesed on parema elu lootuses lahkunud mujale tööle ja majad lagunevad.

Suurlinnad ei ole minu jaoks, aga Mississippi-äärsetel aladel tundsin end üsna koduselt. Sealsed vanadest puumajadest koosnevad linnakesed jätsid mulle kõige sümpaatsema mulje. Ehk tänu sellele, et tegu on selle alaga, kus sündis ameerika muusika nii, nagu me seda täna teame – blues, dixieland ja ragtime ja lõppude lõpuks ka
rock´n´roll. See vajutab sellele alale niisuguse pitseri, et tundsin end seal väga hästi. Seal ei ole mingit uhkust taga aetud, aga rahvas mängib pilli ja laulab ning muusikalised traditsioonid on seal nii tugevad, et see oli täiesti uskumatu.

Kas kujutaksite ette, et igas Kuressaare söögikohas mängiksid päev läbi orkestrid? Lähed kell 12 kasvõi kohvitama ja juba seal mängib keegi ning tunni aja pärast hakkab esinema keegi teine…

Seal võib kuulda nii haruldaselt ehedat muusikat, et seda on raske ette kujutada. Tase on selline, et näiteks iga teine džässiansambel võiks vabalt mängida meie Jazzkaare festivalil. Ma arvan, et nende hea taseme põhjus on see, et nemad on selle muusikaga sündinud ja üles kasvanud, see on neil hinges. Meie õpime niimoodi muusikat tegema, aga nende jaoks on see orgaaniline. Ja kui kuulata, kuidas seal kõrtsis paar suurt mustanahalist vanameest kitarre ja suupille mängides bluusi esitavad – võib-olla mõni valge geenius Euroopas on võimeline selle ära õppima. Mõne koha peal täiesti unustasin ennast, panin silmad kinni ja kuulasin – see muusika oli nagu ime.

Ameerikas käisime ühes külas, mis kannab nime Estonia. Keegi kinnisvaraarendaja oli püsti pannud 600 maja, kõik enam-vähem ühesugused. Kuuldavasti oli sellel arendajal sõber, kes oli kunagi käinud Eestis ja kellele Eesti jättis väga sügava mulje. Selles külas on Narva, Valga ja Kihnu tänav, kahjuks mitte Saaremaa ega Muhu tänavat. Küsisime seal ühe neiu käest, miks on selle küla nimi just Estonia. Ta ei teadnud. Samuti ei teadnud ta, kus Eesti asub ega olnud sellest kunagi midagi kuulnud. Ta polnud ka Euroopast midagi kuulnud. Kui talle arvutiekraanil maailmakaarti näitasime, oli ta siiralt üllatunud.

Juku-Kalle Raidi – tema mind Ameerikasse reisima kutsuski – tean väga kaua aastaid, meie suhted on olnud eriliselt sümpaatsed kogu aeg. Ta on väga eriline kuju – väga tark ja väga vaimukas, sellist tüüpi inimene, kes on kogu aeg üllatusi täis. Kogu meie reisiseltskond oli erakordselt tore. Võtaksin kõikide ees mütsi maha, sest kui on ikka nii pikk reis, nagu see oli, siis sõltub väga palju ka seltskonnast, kes seal on.

Koduigatsust tundsin selle pika reisi jooksul küll, aga võin enda kohta öelda, et tunnen kogu aeg koduigatsust, kui kodust ära olen. Mida vanemaks saan, seda rohkem. Ükskõik, kui huvitav ka ei ole – iga päev mõtled kodu peale. Nagu ütleb vana tarkus: võõrsil hea, kodus parem.

Olen maailmas üsna palju ringi käinud ja palju ilusaid kohti näinud, aga olen nii kiindunud Eestisse, et ma ei tahaks kusagil mujal maailmas elada. Minu jaoks on Eesti elamiseks kõige ilusam ja parem paik.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 114 korda, sh täna 1)