Vägivald ei tohi võita

Vägivallakuritegude arvu kasv ei näita enamasti üksteisele haiget tegemise kasvu, vaid hoopis seda, et politseile antakse juhtumistest rohkem teada.

2015. aastal registreeriti Saare maakonnas 106 vägivallakuritegu, kolm aastat varem oli neid 61. “Vägivallakuritegude tegelikku arvu politsei kindlasti ei tea,” ütleb Kuressaare politseijuht Rainer Antsaar.

Vägivallajuhtumite statistikat näitava kõvera tipp on küll kõrgemale tõusnud, kuid Antsaare sõnul on selle peamine põhjus inimeste teadlikkuse tõus ja arusaamade muutumine.

Seda, et tegelikku seisu vägivallakuritegude osas võib politsei vaid arvata, näitavad ka uuringud. Justiitsministeeriumi poolt 2014. aastal tellitud ohvriuuringust saab teada, et enam kui pooled kuriteod ei jõua politseini. 2014. aastal andis politseile juhtunust teada 40% vägivallaohvritest.

Õudne lõpp või lõputu õudus?

“Inimesed mõistavad, et vägivald ei ole normaalne, ja sellest antakse järjest rohkem teada,” on Antsaar kindel. Tema sõnul usaldavad inimesed politseid aina rohkem.

Rainer Antsaar toob näiteks kasvõi lastega seotud vägivalla. Pole saladus, et aegade jooksul on olnud pigem sallitud arusaam, et lapse kasvatamisel võib kasutada füüsilist vägivalda ehk siis vits peab olema kapi otsas.

Politseijuht tõdeb, et kui mingeid nähtavaid vigastusi lapsele ei jää ja laps ise ei räägi, siis enamikul juhtudest ongi see peresisene asi. “Kuid aina rohkem on meil kooli- ja lasteaiaõpetajaid, kes märkavad sellise arutu karistamise jälgi ja annavad sellest teada. Igal aastal räägitakse aina rohkem, kui oluline on teavitamine ja märkamine,” lausub Antsaar, viidates, et selles osas käib pidev teavitamine.

Sajast vägivallajuhtumist 5–6 on toimunud lastega ja jõuavad kriminaalmenetluseni. Lisaks veel need, mis räägitakse sotsiaaltöötajate vahendusel selgeks peresiseselt.

“Lapsed õpivad ju kõige rohkem sellest, mida nad ise kogevad. Mõistlik on lapsi kohelda nii, nagu me soovime, et nad sellistes olukordades teisi kohtleksid – mõistmise ja rahuliku suhtlemisega,” märgib ta.

Et vägivallajuhtumitest on hakatud rohkem teatama, võib Antsaare sõnul näha just eluruumides toimuvate vägivallajuhtumite puhul. “Siis on kannatanu see, kes peab politseile teatamise otsuse tegema. Selline pikaajaline peresisene vägivald võib lõpuks viia raskete tagajärgedeni,” kinnitab Antsaar. Samas on teada ka juhtumeid, kus politseile annab juhtunust teada vägivallatseja ise. Kuid need on pigem erandid.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.