Ohvriabi: valu ja häbi on väga sügaval peidus

TUNNUSTUS: Katrin Paukson on oma töö eest saanud ka kiidusõnu.  IRINA MÄGI

TUNNUSTUS: Katrin Paukson on oma töö eest saanud ka kiidusõnu.
IRINA MÄGI

Esimene mõte, kui lugesin täna Malle lugu, oli see, et oh kui lihtne see kõik ühele lehekesele kirjutatuna tundub! Ja et suurimaid valusid ja hirme ei olegi kirja pandud. Ütlen kohe ka ära, et põhiline tegija oli ikkagi tema ise. Ilma ohvri oma otsuste ja sammudeta ei hakka mitte midagi juhtuma. Vaja oli vaid julgustada, veidi nõu anda ja abistada. Aga Malle ise oli väga vapper raskusi ületama.

Võib ju mõelda, et mis seal siis ikka nii väga teha oli – lahutada, minema kolida, elatusraha sisse nõuda ja eluga edasi minna. Tegelikult on lähisuhtevägivallast välja tulemisel veel sada pisiasja, alates sellest, et kui inimesel juhtub olema kinnisem töökoht, siis kuidas ta üldse ametnike ja abistajate juurde pääseb. Ka ohvriabi ei tööta 24/7. Ja kui lõpuks pääsebki, siis ühest kohtumisest ei piisa.

Igalühel on õigused

Ka igasugu asjaamist on palju, aga aeg muudkui läheb ning hirm ja kurnatus muudkui kasvavad. Paljud löövad käega, jätavad asjad sinnapaika.

Malle suurim hirm oli, et kuhu ta oma väikeste lastega läheb? Mees ähvardas pidevalt, et tõstab nad talle kuuluvalt elamispinnalt välja. Ühel päeval lubas, teisel päeval keelas, kolmandal päeval lubas üldse võõrad inimesed koju üürilisteks võtta ja olgu selleks hetkeks õhk puhas.

Malle uskus siiralt, et niipea kui elamispinna omanik taolise käsuga tuleb, siis peabki ta otsekohe sealt lahkuma. Kuid ka niisuguste olukordade kohta on olemas seadus ja mul tuli teda kaua veenda, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Toogu see bravuuritseja pädev dokument lauale, mis näitab, et teie sissekirjutus on muudetud.

Samamoodi tuli mul teda veenda, et kui inimene endale kuidagi uut elukohta ei leia, siis ei tohi ükski omavalitsus inimesi kuuse alla jätta. Sama kinnitati talle ka omavalitsusest: kui sind välja tõstetakse, aitame leida uue elamispinna ja olgu etteruttavalt öeldud, et nii ka läks. Elukoha muutumisega seoses tuli vahetada ka lasteaeda – asjaajamised, asjaajamised, asjaajamised.

Aeg läks, pidevalt toimus manipuleerimine, ähvardamine, tülitamine. Ukse taga hakkasid käima kinnisvaramaaklerid, kes olid peremehelt saanud ülesande kinnisvara müüki panna.

Malle arvas, et kuna elamispind temale ei kuulu, siis peab ta kõigile omaniku nõudmistele kuuletuma. Ütlesin talle, et ka maakler on inimene ja talle tuleb rahulikult öelda, et sa ei ole nõus sellega, et pildistatakse sinu isiklikke asju ja kodu, kus elavad ometigi täiesti seaduslikult omaniku enda lihased alaealised lapsed! Pealegi ei olnud Mallel võimalik oma kinniselt töökohalt joosta iga kell maakleritele uksi avama. “Kas ma tohin siis neile niimoodi öelda?” küsis Malle. Vähemalt oli otsene füüsiline vägivald lahkukolimise tõttu selleks ajaks juba lõppenud, kuid hirm selle ees oli endiselt olemas.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)