Kuidas pöörata rassisti? (4)

Kes otsib märke rassismist, võib seda kõikjalt välja lugeda. Meie lipuvärvidestki võib ähvardusena välja lugeda, et kui valge ja must kokku saavad, ei ole sinine enam kaugel. Rassism olevat meie ühiskonnas üha suurenev probleem. Tundub lausa pöördumatu protsess. Kuidas pöörata rassisti?

Mina olen rassist

Nagu teame, algab kõik probleemi tunnistamisest. Algatuseks ütleme kõik koos: “Mina olen rassist!” Ja et ikka kohale jõuaks, siis veel kolm korda: “Mina olen rassist! Mina olen rassist! Mina olen rassist!” Mul oli algul seda raske öelda, kuna ma sisimas arvasin, et ma ei ole rassist. Ma ei arva, et valged inimesed on teistest paremad. Eks kõigi hulgas ole tarku ja lolle, tugevaid ja nõrku, ausaid ja valelikke.

Inimeste erinevused tulenevad meie haridusest, kultuurist ja ka välimusest. Meie erinev hariduslik ja kultuuriline taust kujundab meie väärtushinnangud ja on aluseks meie käitumisele. Mulle meeldib elada ühiskonnas, mille enamiku põhilised väärtushinnangud on sarnased minu omadega ja käitumisnormid harjumuspärased.

Kuid rassismi määratlus on olnud ajas muutuv. Kui varem ei peetud sellist arvamust rassismiks, siis nüüd on asjad lihtsamad. Rassistideks on hakatud pidama kõiki, kes arvavad, et maailma eri paigust pärit inimesed on erinevad ja välimusest saab teha üldistusi.

Sina oled rassist

Samas meie kogemuslikud ja kultuurilised stereotüübid lasevad inimese välimuse põhjal arvata temast nii mõndagi. Kui näed tänaval kiirustamas range lõikega kostüümis korrektse soenguga naisterahvast, mõtled – kontorirott. Näed nahktagis karmima olekuga mehi, logo seljal, ja mõtled – tsiklimehed. Näed sinistes tunkedes meest, haamer vööl, – ehitaja. Tundub ju loogiline.

Näed paari pikka noort tumedanahalist meest neljapäeva õhtul Saku suurhallist väljumas, mõtled – korvpallurid. Rassist!!! Ehk külastasid mehed mõnda näitust või kontserti? Jah, ka sina oled rassist!

Tema on rassist

Miskipärast on osa meie ühiskonnast asunud ründavale positsioonile kõigi suhtes, kes ei ole nendega samal arvamusel. Kummalisel kombel tegi seda kõige häälekamalt ühiskonna osa, kes propageerib sallivust kõige teistsuguse vastu. Iga ülepingutatud reaktsioon põhjustab vastureaktsiooni. Veel mõned aastad tagasi olid meil rassil põhinevad konfliktid sisuliselt olematud. Olid juhtumid, kus noored verisulis kuked otsisid võimalust oma mehisust tõestada. Jäi siis ette mõni naaberküla poiss või mustanahaline üliõpilane. Ega siis testosteroon ei küsi.

Aga vastureaktsioon ja vastureaktsiooni vastureaktsioon on olnud tugev. Suur osa ühiskonnast on kaitse- ja ründepositsioonidel. Ühiskonna valvekoerad on valmis ja kui sa kuuled midagi, mis ei meeldi, siis näitad näpuga – tema on tolerast!, tema on rassist!

Meie oleme rassistid

Ülereageerimise tagajärjel on kummalisel kombel meie ühiskonnas suurimaks probleemiks tõusnud nn kvoodipagulased. Isegi enne, kui neist mõni Eesti pinnale oli jõudnud. Eelkõige tingis selle rahva usalduse paradoks Eesti Vabariigi valitsuse vastu. Ühest küljes me usaldame valitsust ja teame, et kõik, mis Euroopast kästakse ja Euroopale lubatakse, ka ära tehakse.

Teisalt aga ei usaldata neid karvavõrdki ja teame, et kui eile lubati rahvale, et maksimum on paarsada kvoodipagulast, siis hiljem räägiti poolest tuhandest ja kui me vaatame, mis Euroopas toimub, võib aimata, et ülehomme võib see arv olla suurusjärgu võrra suurem.

Sisserändega on meie rahval aga palju kogemusi. Koledate ja ilusate ajalooepisoodide tagajärjel oleme segunenud verega rahvas. Meid ühendab aga ühine kultuur, haridus, sarnased väärtushinnangud ja palju muudki, mis on omane vaid meile.

Väga erinevate väärtushinnangute ja tõekspidamistega kogukondadel on keeruline koos eksisteerida. Kui ühiskonda, mille põhilised väärtused on isikuvabadus, kõigi inimeste võrdsus, aukartus elu ees, demokraatlikkus ning lugupidamine enda ja teiste vastu, tuleb elama kogukond, kelle elukorraldust juhib usk ja kus usulise mõtte areng on samal maal, kui kristlus enne reformatsiooni, siis on nende vahel pikaaegset tasakaalu keeruline leida.

Kultuur, väärtushinnangud ja sellega kaasnev on aga inimesest visa kaduma. Üksikud Eestis kodu leidnud võõramaalased sulanduvad kogukonda ja võtavad omaks meie kombed. Muidugi jäävad neile omad veidrused, kuid see on see erinevus, mis rikastab. See ei tekitanud ka ühiskondlikku probleemi.

Pärast viimast suurt sõda nägime aga, mis juhtus, kui võõraid toodi siia tuhandetena. Nad moodustasid oma kogukonnad, säilitasid kultuuri ja kombed ning konfliktid kohalikega olid kerged tulema. Meie riigis on tekkinud paralleelühiskonnad, kes alati just hästi läbi ei saa. Me ei taha seda eksperimenti enda peal korrata lasta. Me oleme rassistid.

Teie olete rassistid

Paratamatult teeme oma esimesed järeldused teise inimese kohta tema välimuse järgi, kasutades teadlikult või alateadlikult stereotüüpe, tuginedes oma senistele teadmistele. Teadmisi saame järjest enam erinevate meediakanalite kaudu. Ja seal käib poliitikute ja “arvamusliidrite” tuline võitlus selle nimel, kes saab pildile, kelle arvamus kajastatud, kelle seisukohad paremini müüdud. Müüvad aga puhtad maailmapildid: kas õige või vale, kas must või valge, kas minu poolt või minu vastu.

Immigrantide tulv Euroopasse, nende kohustusliku laialijaotamisega leppimine ja immigrantide seast pagulaste otsimine on lasknud uue laine poliitikutel meie rahva lõhestada. Ja rahvas on lasknud ennast lõhestada, sest tee, mis tahad, ka “kaikameestel” on paljuski õigus. Õigus on nendelgi, kes tahavad õnnetuid aidata. Küsimus pole ju kas, vaid eelkõige kus aidata. Usun, et meie kultuuritegelased soovivad õnnetumaid kõigest hingest tingimusteta aidata, kuid halb hakkab, kui võltsvagad poliitikud jälle rahvast hurjutavad – mul on teie pärast häbi! Te olete rassistid.

Nemad on rassistid

Kõige selle taustal on kummaline vaadata, kuidas Eesti riik on kulutanud kümneid tuhandeid eurosid maksumaksja raha mõne pagulase Eestisse toomiseks. Reisi- ja ööbimiskulud, õppekulud, tugiisikute koolituskulud, pagulaskeskuse valve ja remont, ning seda kõike selle pärast, et tuua siia inimesi, kes siia tulla ei taha. Nad ei taha loobuda oma kultuurist ja väärtushinnangutest ja saada eurooplasteks. Nad tahavad vaid lootust normaalsele elule. Süürlased ei taha Eestisse võõrasse kultuuri, kus keegi neid ei oota, vaid nad tahavad koju oma inimeste juurde. Ka nemad on rassistid.

Taavi Kurisoo, saarlane

Lugu ilmus kodulehel taavikurisoo.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 454 korda, sh täna 1)