Kurat, jälle üks läks! (2)

Öeldakse, et inimesi ei huvita põhjused, vaid fakt. Ei huvita ka see, miks lennuliiklus saartega möödunud reedel lõppes. Fakt on see, et lende enam ei toimu.

Saarlased võtavad juba üsna külma kõhuga teateid sellest, et mingi teenus saarelt jälle kaob. Olgu see põhjus siis missugune tahes. Perearstid peavad hakkama varsti juba puusaliigeseid paigaldama ja sapikive eemaldama, sest ka eriarstiabi kättesaadavust tõmmatakse kokku. Aviesi tegevusloa lõpetamiseks valiti 1. aprill, ilmselt saarlaste huumorimeelt tunnustades. Paljud ajalehtede pealkirju lugedes seda ilmselt üsna päevakohaseks naljaks pidasidki.

Pole lõbuasi

Kuid naljad naljadeks – Aviesiga juhtunu on tõsine asi. Lennuliiklus mandri ja saarte vahel pole mingi lõbureisijate tarvis käima pandud õhuomnibuss, vaid ikkagi tarvilik asi. Võtkem kasvõi sellesama arstiabi kohalt. Kujutage ette, et peate sõitma 10 minutiks arstile pääsemiseks esmalt neli tundi bussiga Tallinna ja siis jälle neli tundi tagasi. Ega tegelikult pealinnas muude asjade ajamiseks aega jäägi. Selle tarvis tuleb varsti jälle kaheksatunnine reis ette võtta. Lennuliiklus säästab aega.

Lennuliiklus annab ka võimalusi. Ükski Saaremaast huvitatud ettevõtja ei kavatse kaheksa tundi bussis või autos loksuda selleks, et osaleda ärikohtumisel või vaadata üle mõni kõnealune objekt või ese. Tema aeg maksab. Rääkimata siis turistidest või teab kellest veel.

Ilma irooniata võib öelda, et kui miski asi oli nõukogude ajal usaldusväärne, siis oli see saartevaheline lennuliiklus. Lennuk käis mandri vahet tihedama graafikuga, kui tänapäeval sõidab Kopli tramm.

Vabariigi ajal on lennuliikluses kehtiv üks huvitav seaduspärasus: “Kindel on see, et mitte miski pole kindel.”

Lennuliiklusega on tõesti olnud vaid jama. Seda erinevate vedajatega. Igapäevane lennuliiklus on muutunud suisa luksuseks. Küll on ilmad liiga kehvad, küll on lennukid katki. Vahepeal kujunes trendiks see, et lennuliiklus kulges bussidega mööda maad.

Mis järgmiseks?

Tuleb tunnistada tõtt, et viimasel ajal oli õhusild üsna hea. Olgugi et Aviesi jamad olid teada. Alates pankrotist kuni meedias avaldatud lugudeni sellest, kuidas enne lendu käiakse piltlikult öeldes mutrivõtmega veel tiivakinnitusi timmimas. Loomulikult oleks lennukid võinud olla paremad, graafikud tihedamad, aga lennukid lendasid. Kes tahtis, sai oma sõidud tehtud. Nüüd pole enam sedagi. Loodame, et ministrihärra lubadused peavad ja jaanipäevalised saavad taas raudlinnu (või -kiiliga?) saarele.

Saarlastel hoiab igapäevast elupõnevust üleval ootus – ei tea, mis järgmiseks ära võetakse? Praamid pidid kuuldavasti ikka tulema. Aga enne, kui need pole kohale jõudnud, ei saa selleski vist kindel olla.

Ilmus 3. aprilli Postimehes

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 811 korda, sh täna 1)