Kommunikatsioonist ja üldhaiglatest (1)

arst01

Viimase aasta jooksul on palju kõneainet pakkunud üldhaiglate ehk maakonnahaiglate tulevik. Peamised märksõnad sel teemal on seotud kahe dokumendiga, mis kumbki ei ole otseselt direktiivsete tunnustega. Tegemist on terminitega “geograafiline kättesaadavus” ja “võrgustumine”.

Mõlema nimetatud dokumendi puhul otsitakse lahendust eriarstide puudusele. Ühel puhul keskendutakse maakonnahaiglates osutatavatele kohustuslikele raviteenustele ja teisel puhul on lahendiks eriarstide puudumisel ühise juriidilise isiku loomine kõrgema etapi raviasutusega. Nende dokumentide avalikul tõlgendamisel on Kuressaare haigla seisukohast kahetsusväärsed eelkõige kolm aspekti.

Ebakindlus tuleviku osas

Esiteks. Saare maakonna patsiendi ebakindlus tulevikus kohalikus raviasutuses osutatavate teenuste struktuuri ja mahu osas. Kas uroloogi, endokrinoloogi, neuroloogi jt kaheksa põhieriala hulka mittemahtuva tohtri vastuvõtule peab edaspidi sõitma mandrile? Kuidas saada mandril vastuvõtule aeg? Kuidas saada töölt vaba päev? Kuidas leida sõiduks raha? Arvestades saarlaste uhkust, on reaalne, et otsitakse ka ilma kohapealsete võimalustega tutvumata eriarsti vastuvõtuaega mandril.

Teiseks. Kuressaare haigla arstide ebakindlus oma tuleviku osas. Kas pediaatri, ortopeedi ja reumatoloogi ametikoht koondatakse? Kas spetsialistid peavad tööle minema mandri suurhaiglatesse või on tarvilik alustada võimaluste uurimist tööle asumiseks Soomes või Suurbritannias?

Kolmandaks. Saare maakonnas suvekodu omavate kodanike ebakindlus kohapealse eriarstiabi osas. Kas ka pimesoolelõikusi tehakse tänapäeval mandril? Kas kiirabi viib mu kohe Pärnu haiglasse? Kas kopter on ikka kogu aeg stardivalmis?

Tegemist on ilmselt mingi arusaamatusega. Kuid patsiendi usaldus on juba kannatada saanud ja meie oma eriarstid ongi juba häiritud. Kindlasti on meil täna senisest keerulisem presenteerida end noore spetsialisti jaoks atraktiivse ja jätkusuutliku tööandjana.

Meie omalt poolt saame küll kinnitada, et kõik meie traditsioonilised teenused säilivad, ühtegi arsti me ei koonda ning Kuressaare haigla pakub turvalist ja kvaliteetset eriarstiabi. Kuid me ei saa täna deklareerida, et ka järgmisel, 2017. aastal on meie haigla samasugune.

Iga organisatsiooni jaoks on oluline stabiilsus. Selles kontekstis on seadusandja praegused mitmeti tõlgendatavad väljendused pigem ebastabiilsust tekitavad.

Meie kui majandusorganisatsiooni jaoks on igasugune tellimuse vähenemine otsene kahjum. Väheneb suutlikkus investeerida meditsiinitehnoloogiasse, IT-lahendustesse, keskkonda ja muidugi inimestesse.

Kärbete lõpptulemus on null

Meie haigla edasist tulemuslikku tegevust mõjutab negatiivselt ka võimalik kohustuslik liitmine mõne mandri tervishoiuorganisatsiooniga. Samas pooldame laiapõhjalist koostööd erinevate tervishoiuasutustega, et pakkuda oma inimestele võimalikult head tervishoiuteenust.

Kaudselt on üldhaiglate teenuste mahtude ja struktuuri vähendamine seotud üldiste demograafiliste prognoosidega, mis paraku ei ole optimismi sisendavad. Kuid kurvaks teeb meetmete ja ideede puudumine, mis võimaldaksid Veerel, Tornimäel ja teistes meie maakonna vahvates kohtades uute ettevõtmiste loomist. Ettevõtmised tähendavad aga tööd ja uut elu. Kärbete lõpptulemus on aga alati null.

Meie jaoks on siiski lootust­andev tervise- ja tööministri väljaütlemine, et arvestades meie riigi haiglate üldarvu – 19 – peaks olema võimalik käsitleda kõiki neid individuaalselt, arvestades nii konkreetse haigla kui ka teenindatava piirkonna erisusi.

Märt Kõlli, SA Kuressaare Haigla juhatuse liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 365 korda, sh täna 1)