Vaikuse oaasid – Vanamõisa

RAHVAMAJA: Ehitajad-remontijad Reet Heinmets (vasakul) ja Külli Silluste on Tullio Libliku eramus remonti tegemas. Rahvamajja kultuuri nautima pole nad veel jõudnud. Tegelikult teavad nad täpselt, mis majaga tegu. IRINA MÄGI

RAHVAMAJA: Ehitajad-remontijad Reet Heinmets (vasakul) ja Külli Silluste on Tullio Libliku eramus remonti tegemas. Rahvamajja kultuuri nautima pole nad veel jõudnud. Tegelikult teavad nad täpselt, mis majaga tegu.
IRINA MÄGI

Mis on mõis? Ennekõike mõistetakse mõisa all kividest kaitseotstarbelisi ehitisi. Varasemate mõisate puhul pole tihti teada, millal need asutati. Kui aga küla nimi on Vanamõisa, võib eeldada, et tegemist on vana mõisaaegse külaga.

Muiste oli mõis suur eesõigustega maavaldus ja põllumajanduslik tootmisüksus. Kuidas on aga külad mõisaga seonduvad nimed saanud? Kas Vanamõisa külades tajume sama, mida kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutab: “Mõisas tunneme end keset ilu ja rahu oaasi, ümber sambad ja suuremeelne loodus, eksleme otsekui eikellegimaal, mis vähemalt praegu – kui omanikud juba ligi sada aastat tagasi lahkunud – oleks nagu rajatud meile kõigile. Mõisa idee on olla suurem, parem, esteetiliselt rikkam kui elu ise. Pakkuda tammsaareliku võitluse asemel kivide ja üha pealetungiva looduse kaosega võimalust luua enese ümber vaikuse oaas, mis tõsi, miraažina kõrbeliival meist kaugeneb, mida lähemale sellele jõuame.” (“Väikevormid mõisamaastikus”).

Võrdluseks võib öelda, et Vanamõisa küla nii Pihtlas kui Muhus on nagu vaikuse oaas, ainus erinevus – miraažina nad ei kaugene. Mõisaaegseid märke on mõlemas külas.

Pihtla Vanamõisa meelitab

Kolmapäevases hommikuudus jõuame Aaviku puhkemajade juurde. Teame, et selles talus, Loortsil, on sündinud ja kasvanud teeneline teedeehitaja Elmar Aavik. Viimased viisteist aastat on talukompleks olnud suviti puhkajate käsutuses.

Kõrvaltalus võtab meid vastu samuti Aaviku-nimeline noormees, eesnimeks Joonas. Küti talu peremees Joonas Aavik ütleb, et on maamees olnud 20 aastat. Enne Vanamõisasse kolimist elas pere Kuressaares.

Pilkupüüdvad kiviaiad, millele on ehteks muistsed põllutööriistad. Kogu kompleks on heakorrastatud. Joonas ütleb, et rohkem on see ta ema otsustada, kuhu midagi paigutada, lillepeenar teha või ilupõõsad istutada.

Kessu kohvikus kokaametit pidav mees puhkepäevadel kodus jõude ei istu. Talus leiab alati tööd. Elamu on Joonas ise ehitanud. “Kunagi oli siin maja olemas. Olen seda ümber ehitanud ja soojustanud. Ülemine osa on veel teha,” selgitab peremees. Veel räägib Joonas, et noori on külas vähe. Ühiseid ettevõtmisi küll korraldatakse, aga tema pole nendel osalenud.

Naabertalu nimi „Munaka“ on teeäärsel puust tahvlil kenasti kirjas, lisaks aastaarv 1904. Vanamõisa külas sündinud ja kasvanud Jüri Kose pole siit kunagi ära kippunud. “Kalapüük ja maatöö on mind kinni hoidnud,” tõdeb ta.

Jüri tunneb uhkust mõisaaegse vana hoone üle, mis talus loomalaudana kasutusel olnud. Teadupärast olnud see kunagi Kasti mõisa moonakate maja.

“Olin viieaastane, kui isa mulle esimesed õnged tegi. Läksin siiasamasse mereranda põlvest saati vette. Kus oli angerjaid sel ajal! Nüüd võid angerjast ainult unistada,” pajatab Vanamõisa küla mees.

Pikemalt loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)