Kuressaare staadioni sobivus selgus Strandmani veinikeldris

START: Fotole on jäänud 1955.  antud jooksu start. Vasakul esiplaanil olevas hoones asus 1933 Strandmani veinikelder, kus väidetavalt staadioni sobivuseks tähtis hinnang saadi. SAAREMAA MUUSEUM

START: Fotole on jäänud 1955. antud jooksu start. Vasakul esiplaanil olevas hoones asus 1933 Strandmani veinikelder, kus väidetavalt staadioni sobivuseks tähtis hinnang saadi.
SAAREMAA MUUSEUM

Kuressaare linnuse lõunapoolsele küljele pärast kümmet aastat vaidlusi rajatud spordiplatsiga oli seotud ohtralt nägelemist, üllatusi ja skandaalegi.

Lossihoov, kus aastaid tagasi punkarid ja politsei jalgpallis mõõtu võtsid ja mis on tänapäeval suviti ooperipäevade tallermaa, oli veel 90 aastat tagasi metsamõõtu park. Kohalikud spordimehed arvasid siiski, et just see paik sobib kõige paremini Kuressaare staadioni asukohaks. Sport oli sel ajal populaarne meelelahutus ja erinevad mõõduvõtud tõid kokku tuhandepäise publiku isegi Kuressaares.

Ainus paik

Mati Martinson kirjutas oma uurimuses “Saaremaa sport algusest tänaseni”, et spordiseltsil Harjutaja oli juba 1920. aastal plaan lossihoovi spordiplats rajada. See neil siiski ei õnnestunud.

1925. aasta juunis kokku tulnud maakonna nõukogu protokollis on kirjas, et arutusel oli sportplatsi rajamine. Eestvedajateks kohalik Eesti Selts ja Kaitseliit. See plats pidi nende arusaamist mööda asuma vanas kindluses. Arutelu käigus arvati, et kindlasti peaks olema võimalus ja eelisõigus põllumajandusliste väljanäituste korraldamiseks.

Lõpuks jõuti otsusele, et moodustatakse komisjon, töötatakse välja tingimused ning siis vaadatakse edasi.

Sellest ideest palju kaugemale ei jõutud. Seitse aastat hiljem avaldas kohalik leht pahaseid lugejakirju teemal, et lõppude lõpuks tuleks see spordiplats ära teha.

Veidi teise kandi pealt osutas probleemile juhtum, kus Aleksander Klumberg juulis 1932 tuli Saaremaale (Pariisi OM hõbe kümnevõistluses – R. V.), et korraldada siin tollal nii populaarseid spordikursusi. Laadaplatsil pidi samal ajal peetama ka Saaremaa-Läänemaa traditsiooniline maavõistlus jalgpallis.

Linnavalitsus oli selleks laadaplatsi kasutamiseks ekstraloagi andnud. Kui mängupäev aga kätte jõudis, selgus, et linnavalitsus oli platsile lubanud ka laadal esineva loomaaia suured telgid. Jalgpall jäetigi ära, Klumberg aga viis oma kursused läbi mujal.

1932. aasta sügisel võttis lehes suvitushooajale tagasi vaadates sõna ka keegi “Saarlane mandrilt”, kummutades staadioni linnuse õue rajamise vastaste arvamusi. Leheloos “Kuressaare vajab spordivälja” kirjutab ta, et palju kurdetakse, kuidas iidsete linnusevallide vahel hakkavad jooksma “paljaste kintstega” poisid ja tüdrukud. Artikli autor märgib, et saatusega tuleb leppida ja ajaga kaasas käia. “Asutatakse ju igasugu alastikultuuri propageerivaid ühinguid, mis meie isaisadele poleks meeldinud,” kirjutab ta ja lisab, et neile poleks kindlasti meeldinud ka see, et nüüdisajal peesitavad linnuse vallide ees rannas “vaid veidi-veidi kaetud alasti supelsakste alasti kered”.

Staadioni rajamise vajadus võis olla ka üks põhjus, miks 1933. aastal asutati Saaremaa spordiliit. Seni staadioni eest seisnud Kuressaare Eesti Seltsi eestvedamisel toimunud spordiorganisatsioonide koosolekul tõdeti, et kui spordiliit luuakse, siis annaks Kaitseliit vahest nende käes hoiul olnud ja staadioni rajamiseks mõeldud 25000 senti spordiliidule üle ning uus selts ajab asja edasi.

Pikemalt loe laupäevasest Saarte Häälest.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 331 korda, sh täna 1)