Karl Väster – saarlane, kes rajas Taaralinna oma linna

NO VAATA! Kes sääraseid uiske lähedalt näinud pole, siis Karl Väster pole kade näitama. Sellised nad seal Skatetownis ongi. GERLY KANGUR

NO VAATA! Kes sääraseid uiske lähedalt näinud pole, siis Karl Väster pole kade näitama. Sellised nad seal Skatetownis ongi.
GERLY KANGUR

Viimased pool aastat on Saaremaalt Tartusse rännanud ja seal püsikuks hakanud Karl Västeril (34) käed tööd täis olnud. Vahel on ta isegi 12 tundi jutti ratastel. Sõna otseses mõttes.

Ei, Karl Väster ei ole kaugsõiduautojuht, pole isegi taksojuht, aga rattad – mis siis, et üsna pisikesed – on tal ometi all. Omaloodud linnas muudmoodi liigelda pole nagu paslik.

Karl rajas nimelt ühes kaasa Katrega Tartusse Skatetowni ehk eesti keeli Uisulinna ning seal ta siis asjatab. Täpselt nii palju, kui vaja ja pahatihti natuke rohkemgi.

Nagu nimigi ütleb, on Skatetown koht, kus uisutada. Aga mitte ainult. Ses linnas pole lõikavaid uisuterasid, jääd ega külma, on tuled ja viled ja disko. Ja uisud on ka teistmoodi – kaherealiste ratastega.

Ei taha lugusid ära anda

Eks selliseid uiske ole ennegi nähtud, aga proovinud neid ilmselt igaüks pole. Mõni pole isegi käes hoidnud, rääkimata jala otsa tõmbamisest.

Kuid Tartus, ses mitte enam nii väikeses puust linnas Kastani tänava endises Greifi trükikoja hoones kõrguvas Skatetownis on taolisi uiske terve mägi. Või sein, kui täpne olla.

Oma lugu on Karl inimestele mõne korra juba rääkinud. Räägib ta veel? “Mul on selle lugude äraandmisega omaette lugu, ma ei taha anda..,” naerab ta. Ometi on ta aval kõneleja ja paistab, et ka vana lahkus ise. Kohendab end sel kevadpühade keskele jääval laupäeva õhtul oma Uisulinna värvikireva seinamaali all väheke sirgemalt istuma, keerutab, “Ösel” ja “Dagö” sõrmenukkidel välkumas, kohviklaasi käte vahel ja räägib.

Esimese vurinaga loeb ta ette, kuis ta aastaid tagasi elas järgemööda küll Tallinnas, Tartus, Rootsis, jälle Tartus ja Inglismaal ning välja jõudis ikka vanasse heasse Tartusse. Kuigi kolinud on ta palju, ei ole see ta lemmiktegevus. “Mulle meeldib reisida, aga kolinud olen töö pärast palju,” selgitab ta.

Nii Rootsis kui Londonis tegi Karl kivitööd. Õppinud on ta hoopis kokaks. Lõpetas kokakooli kenasti ära, töötas kokana veidi alla aasta ja sinna see amet jäi. Sülle kukkus pakkumine minna Rootsi graniittasapindu paigaldama. Karl võttis pakkumise vastu ja tegi seda tööd poolteist aastat.

Pikemalt loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 443 korda, sh täna 1)