Haldusreform: vastutus järgmise põlvkonna ees

vallavanem

Haldusreform on hoo sisse saanud. Suurte muudatuste läbiviimisel on alati tark vaadata nende poole, kes on samalaadseid muudatusi juba ette võtnud. Sarnaselt meiega on haldus-territoriaalsed reformid käivitunud enamikus põhjamaades, kus sotsiaalne ja kultuuriline taust on meiega üsna sarnane. Linnastumine toimub kogu maailmas, rahvastiku vananemine on kogu Euroopa probleem.

Millised on muudatuste tegemisel olulisimad kriteeriumid? Moodustuval omavalitsusel peaks kindlasti olema oma tõmbekeskus, kust saadakse vajalikud teenused ja millele on hea ligipääs korraliku teedevõrgu ja ühistranspordi näol. Olulisim ühine kriteerium on siiski piisav hulk       inimesi. Ettevõtja saab arendada ettevõtlust seal, kus on töökäsi. Suurema hulga elanike seast on ka suurem potentsiaal leida edumeelseid ja initsiatiivikaid kaaskodanikke, kes võtavad piirkonna arengu eest vedada.

Vaadakem 25 aastat ette

Inimgeograaf Rivo Noorkõivu hinnangul on toimiva ja konkurentsivõimelise omavalitsuse miinimumsuurus vähemalt 11 000 elanikku ning omavalitsuse püsivus rahvastiku mõttes vähemalt 15 aastat. Lisaksin siia julgelt veel 10 aastat. Veerand sajandi pikkune ettevaatamine nõuab protsesside planeerimisel oluliselt põhjalikumaid analüüse ning lisab ka vastutuse järgmise põlvkonna ees.

Kui tänavu 1. jaanuari seisuga elas Saare maakonnas 34 236 inimest, siis aastal 2040 prognooside kohaselt 23 535 inimest ehk vaid 68% praegusest rahvaarvust. Kui konkurentsivõimelise omavalitsuse minimaalne elanike arv on 11 000 inimest, siis täna võiks Saare maakonnas olla kolm omavalitsust, kuid 25 aasta pärast jätkub neid vaid kahe tarbeks.

Siin peitubki kavandatava reformi tuum – tagada uute omavalitsusüksuste pikaajaline läbilöögivõime ning peatada elanike väljavool, pakkudes konkurentsi praegustele tõmbekeskustele. Moodustuvad omavalitsused peavad saama iseseisvateks majandusüksusteks, mis suudavad pakkuda tänapäeva Tallinna-keskses Eestis pealinnale konkurentsi.

Idealiseerides olukorda, võiks loota, et ühinemisprotsess toimub praeguste omavalitsuste oma initsiatiivil. Paraku nii see ei ole. Tihti kuuleme omavalitsusjuhtidelt väidet, et praegune olukord on rahuldav ja elanikud rahul. Aga kas see on nii? Kui pidada rahuldavaks seda, et vallajuhid teavad kõiki elanikke nimepidi, siis jah.

Sageli kõlab ka väide, et omavalitsusasutus liigub kaugele ja jääb inimesele kättesaamatuks, ning tänane ääremaa ääremaastub veelgi enam. Nüüd peaks küsima, et millal ja millistel juhtudel on inimesel vaja pöörduda omavalitsusse? Üldjuhul siis, kui on vaja saada kooskõlastusi planeeringutele ja ehitustegevusele. Seda teeb inimene kord või paar elu jooksul.

On mõistetav, et ühinemine peab lisaks tulevikku vaatamisele andma käegakatsutavat kasu ka täna. IRL tegi ettepaneku, et maakonna-suuruste uute omavalitsusüksuste moodustumisel võiks olla riigipoolne toetus regionaalseteks investeeringuteks 10 miljonit eurot. Loomulikult ei kantaks seda raha lihtsalt omavalitsuse kontole, tegemist oleks kindlate põhjendatud projektide sihtfinantseerimisega. Valitsus toetas ideed, kuid konsensust toetuse suuruse osas siiski ei saavutatud.

Saaremaal oleks sellised sihtfinantseeringud võimalik suunata näiteks teede mustkatte alla viimiseks – paraneksid kohalike elanike liiklemistingimused ja mõnigi turist, kes täna jätab mõne paiga tolmava või porise tee pärast külastamata, teeks seda siis kindlasti. Mure on elanikkonna vananemine, samas vajavad mitmed Saaremaa hooldekodud, kus inimesed saaksid õdusalt vanaduspõlve veeta, renoveerimist. Laste huvitegevuse arendamiseks on lisaks suurele tahtele vaja korda seada vajalik infrastruktuur ja soetada inventar. Sarnaseid näiteid võib tooma jäädagi.

Omavalitsus parvlaevaliiklust korraldama

Haldussuutlikkuse kasvades võime rääkida mitmete praeguste riigi ülesannete andmisest omavalitsustele koos vajalike ressurssidega. Olen veendunud, et paljusid asju osatakse kohapeal oluliselt targemini korraldada kui Tallinnast. Miks ei võiks kohalik kooli- ja hariduselu nii üld- kui ka kutsehariduse korraldamisel kuuluda omavalitsuse pädevusse? Kindlasti võimaldaks see õpet paremini siduda kohalike vajaduste ja eripäradega. Praegu on riigi kohustus hallata suurel hulgal teedevõrku, mis on sisuliselt kohaliku tähtsusega. Ka selle tegevuse võiks koos vajalike rahaliste vahenditega üle anda omavalitsusele.

Mõni aeg tagasi pakkusin välja, et ka parvlaevaliikluse korraldamine peaks kuuluma nende pädevusse, kes seda teenust kõige rohkem elulise vajadusena tarbivad. Need on saarlased ja muhulased, kes teavadki kõige paremini, millised kellaajad on saarerahvale sobivaimad oma kaupade ja inimeste liikumiseks. Kui on vajadus lisareiside järele, siis see otsus tehaksegi operatiivselt kohapeal, mitte ei pea seda Tallinnast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist läbi bürokraatia kadalipu küsima. Need on vaid mõned näited, kuidas tekib juurde lisaressurss, aga mis peamine, võimalus ise oma vajadusi arvestades elu korraldada.

Oluline on ka see, et kui praegu on erinevates omavalitsustes ja nende ülalpeetavates asutustes palgad küllaltki erinevad, siis ühinemisel palgatasemed ühtlustuvad ja kõrgeima palga tasemele. Siin võidavad õpetajad, lasteaiakasvatajad, hooldekodude, raamatukogude töötajad. Näitena saab tuua Lääne-Saare valla moodustamise, kus lasteaiakasvatajate palgad erinevates omavalitsustes erinesid enne ühinemist üle 200 euro, kuid pärast ühinemist ühtlustati kõrgemale tasemele.

Isiklikule kogemusele tuginedes saan väita, et suuremas organisatsioonis on tänu valikuvõimaluste avardumisele võimalik saavutada parem suutlikkus ja tulemuslikkus. 2004. aastal toimus Eesti politsei suurim reform, varasema 17 prefektuuri asemel moodustati neli suurprefektuuri. Hirmud ja jututeemad olid enne seda üsna sarnased nendega, millest räägime nüüd haldusreformi kontekstis. Tulemus oli, et organisatsiooni juhtimine muutus oluliselt koordineeritumaks, tegevusstandardid ja teenuste kvaliteet ühtlustus ja on praeguseks jõudsalt edenenud paremuse suunas, suured prefektuurid hakkasid ise paremini hakkama saama. Kui varem pidi prefektuur vähegi suuremal piirkondlikul rahvaüritusel turvalisuse tagamiseks tellima juba varakult lisaressursse Tallinnas asuva politseiameti kaudu, siis nüüd saavad prefektuurid üldjuhul ise suurepäraselt hakkama.

Ka viimase näite puhul oli tagasilööke ja neid tuleb kindlasti ette ka haldusreformi läbiviimisel. Ei maksa arvata, et kõik oodatav realiseeruks kohe ja kiiresti. Protsess saab olema aastatepikkune, aga eesmärk peabki olema parema pakkumine tulevastele põlvedele.

Meie rahvusnostalgiline pilt, et Eestimaa on kaetud ülesharitud viljapõldudega ja jõukate lasterikaste taludega, on möödanik. See pilt hakkas murenema pärast teist ilmasõda ja see murenemine kestab tänaseni. Seda ei ole võimalik lõpuni peatada, küll aga tempot aeglustada. Suurtest ja tugevatest omavalitsustest on maapiirkondade elu edendamisel oluliselt rohkem abi kui paljudest väikestest ja nõrkadest.

Raivo Aeg, riigikogu liige, IRL

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 232 korda, sh täna 1)