Märtsiküüditamist meenutades (2)

67 aastat on möödunud märtsiküüditamisest, kolmandast suurküüditamisest saartelt. Sirvides ajaloo ürikuid, on need möödunud aastad ääretult lühike aeg. Aeg on aga suhteline, oleneb, kelle poolt ja mille suhtes vaadatuna.

Kuna olen märtsiküüditamise ise läbi elanud, on mõned hetked toonastest sündmustest jäänud mällu pidama. Mida vanemaks saad, seda enam kerkivad need silme ette.  Nendest sündmustest, mis toimusid aastatel 1940–1956, on palju kirjutatud – nii artikleid kui ka pakse raamatuid. Kuna igal autoril on oma arusaam, palun vabandust, kui minu mõttelaad kellegi teise omaga ei ühti.

Siberi-aja kannatused

Nimetatud aastate vahemikus toimus meie kodusaartelt kolm suurt küüditamist Siberisse. Esimene 14. juunil 1941, teine, mida nimetatakse ka järelküüditamiseks, sama aasta 1.–3. juulil, ning kolmas, nn märtsiküüditamine 25. märtsil 1949. Samas ajavahemikus leidsid aset arreteerimised, metsavendlus, põgenemised, sund­asustamine jne.

Märtsiküüditamise peaeesmärk, nagu hiljem on selgunud, oli hirmutamine, paanika tekitamine. Eriti maainimeste seas, sest uus kommunistlik-sotsialistlik kord nägi ette kommuunide tekkimist ja “tänu” hirmule tekkisid sellised põllumajandusettevõtted nagu sovhoosid, kolhoosid. Esimene neist oli riikliku alluvusega ja teine kooperatiivne. Nii lihtne see oligi.

Tagasi tulles konkreetselt märtsiküüditamise päeva ja inimeste juurde, kes pidid selle läbi elama, oli see üks kannatuste ahel pikas või lühikeses inimelus – nii, kuidas kellelegi päevi antud oli ja on. Rõhutan, ON, sest ON inimesi, kes käisid läbi Siberi kannatuste karmi raja ning ootuste ja lootuste tahtel pöördusid kodumaale tagasi. Kes neist sai kohe oma koju, kes aga pidi pikki aastaid ootama, et isatallu tagasi pääseda. Loodan, et tänu taasiseseisvunud Eesti Vabariigile on need probleemid paika loksunud.

Elades võõral maal, muutlikes ilmastikutingimustes, perekonnast, sugulastest, tuttavatest lahutatuna, pidid väljasaadetud hakkama looma endale elamistingimusi või kohanema olemasolevatega ning leppima sunnitööga. Viimases mitteosalemine või sellest keeldumine tõi karistuse. Ka meie pere elas üle ühe sellise karistuse – olime sunnitud kolima ühest külast teise (seal nimetati külasid farmideks).

Pärast generalissimus Stalini surma hakkas olukord kogu suurel Venemaal tasapisi muutuma. Saabusid esimesed kuuldused repressioonide alt vabanemisest, lahutatud perekondade kokkusaamistest, lubadest külastada teisi külasid ning veel mõningatest väiksematest muudatustest. Tekkis lootus naasta kodumaale. Läks veel hulk-hulk aega, kuni olukord muutuma hakkas. Viimased väljasaadetud naasid, minu andmete järgi, Siberist aastal 1958.

Kriitika viib edasi

Siberist tagasitulnud kannavad kaasas oma mälestusi ja elavad rahulikku eakate inimeste elu. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik on neile loonud teatud soodustused: Siberis oldud aastate eest suurem tööstaaž, arstiabitoetus, teatud taastusravituusikud ja mõned sõidusoodustused. Suur-suur tänu selle eest.  Kurb on aga tõdeda, et teatud aja möödudes on mõningad asjad (pean silmas seadusi, elukvaliteeti, majanduslikku arengut) muutunud ja mitte paremaks, vaid jäänud paigale seisma või läinud halvemaks. Nii on ka olukord eelpool nimetatud soodustustega, kuigi oleme korduvalt teinud lepinguid mitme valitseva erakonnaga.

Hea meelega väldiksin kriitikat ega tahaks kirjutada arvude keeles, ent, nagu teada, on kriitika edasiviiv jõud ja arvud kõnelevad konkreetselt. Nagu kalendrist näeme, on 14. juuni vabariigi ja valitsuse poolt kuulutatud üleriigiliseks leinapäevaks, millega kaasneb lipu heiskamine poolde lipuvardasse või lisana must lint.

Tänavu 14. juunil möödub 75 aastat esimesest suurküüditamisest. Sel puhul kutsub vabariigi president need inimesed, keda on meie maakonnas praeguse seisuga 14 (oli üle 640), Toompeale presidendi roosiaeda vastuvõtule. Viis aastat tagasi käisime seal. Toona oli jutt, et nende, veel elavate meelespidamise väljendamiseks võiks president külastada maakondi ja austada neid omapoolse lugupidamisega.

Võib ju mõelda: märtsikuu on väga rikas mitmesuguste ilusate ja rõõmsate tähtpäevade poolest, milleks lasta end segada mingi ammuse märtsiküüditamise meenutamisest, kuid…

Rein Väli, muhulane, Memento ühenduse juhatuse liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 271 korda, sh täna 1)