Kuidas ma tuulpeose jäin (13)

“Tuulpeos olema” tähendab kitsikusse, väljapääsmatusse olukorda sattuma. Nii rääkis minu vanaema. Vaat just sellisesse olukorda jäin ka mina. Ma ei räägiks sellest üldse, kuid usun, et sarnast asja võib ette tulla veel nii mõnelgi maainimesel, kel pole linnas tuttavaid ega lähedal elavaid autoomanikest sugulasi-sõpru. Sellisesse olukorda satuvad inimesed kogu riigis – järelikult on suures reformimiste tuhinas jällegi midagi kahe silma vahele jäetud ja hoopis korraldamata.

Iseenesest on asi väga lihtne. Kiirabi viib haige haiglasse, tema tervist turgutatakse vastuvõtus niivõrd, et tal pole haiglaravi vaja, ning ta saadetakse koju tagasi. Kuidas aga koju jõuda? See ei ole enam kellegi asi. Täpselt niisugusesse olukorda sattusin ka mina. Tahtsin näha, mis võib sellises olukorras juhtuda, aga tundsin siiski juba ka muret ja hirmu saabuva öö ees.

Eelmine kord läksin Kuressaarde oma autoga, kuid seda ei soovita kellelgi järele teha. Südame rütmihäire ei ole naljaasi ja keegi ei tea, mis hetkel muutub auto roolis istuja seisund niisuguseks, et võid sõita surnuks kellegi, kel pole mingit pistmist sinu haiguse ega rumala tegutsemisega.

Kiirabi viis mu haiglasse, süda pandi elektrilöögiga rütmi ja tund hiljem lubati koju. Oli õhtune aeg. Elan oma kodus üksi, ühtki tuttavat, keda saaksin endale järele kutsuda, lähedal ei ela. Pealegi on minuvanustel enamasti ka samaealised tuttavad, kes ka ise rabelevad haiguste küüsis. Mismoodi sa ajad sellise inimese vastu ööd kodust välja, kui ta pärast sinu sõidutamist peab veel hulga kilomeetreid koju sõitma?

Lapsed on mandril, neil pole ka paugupealt võimalik kohale sõita. Jäi üle sõbranna, kes elab linnas, kuid tema telefon ei vastanud. Nagu hiljem selgus, oli ta kinos. Haiglas leidsime töötajate abiga ühe sõbranna tuttava telefoninumbri, kes soovitas turvakodu ukse taha paluma minna – ehk võetakse öömajale.

Kuna ma tean, et naiste turvakodu, mis oleks tõesti sellises olukorras väljapääs olnud, enam pole, siis tulnuks minna laste omasse. Minu tervislikku seisundit ja enesetunnet arvestades ning kuna ma ei tea, kus see õieti asub, poleks ma sinna küllap jõudnudki.

Helistasin ka takso tellimiseks ja küsisin, palju maksaks minu kojusõit. Oli väga lahke ja armas inimene, kes arvestas kohe välja: 55 euro ringis. Noh, pensionäri jaoks ikka paras laks – ligi veerand pensioni ühe korraga. Nii uhket sõitu ei saanud ma endale lubada.

Mõtlesin juba, et kui läheks bussijaama pingile istuma – ehk korjab politsei üles. Aga mis ta kaine inimesega teeb? Käsib koju minna ja kõik.

Helistasin pojale Tallinna ja tema oli samuti mures, et haige ema jääb lihtsalt kuskile linna pingi peale istuma ja surnuks külmuma. Kui olin juba ahastuse äärel ja kartsin, et süda läheb selle närveerimisega uuesti rütmist ära, helistas sõbranna, kes oli kinost koju jõudnud ja keda naaber oli poolsurnuks kohutanud, öeldes, et olen kuskil hädas ja mul pole kusagile minna. Sõbranna vaatas telefoni, mis näitas minu 23 vastamata kõnet – paistis, et olin tõesti hädas –ja helistas mulle. Sõitsin taksoga tema juurde.

Sealt helistasin pojale ning selgus, et ta on juba poolel teel Tallinnast koju ema otsima tulemas. Hommikul tuligi poeg mulle järele.

Ma ei jutustaks seda “ühe härja elulugu”, kuid samasse olukorda võib sattuda ükskõik milline elatanud maainimene, kes on kodust kiirabiga ära toodud ja haiglast pärast ülestoibutamist välja saadetud. Noorte jaoks, kel igal teisel auto, pole see probleem, kuid vanem inimene võib täiesti hätta jääda.

Siin on koht, kus tuleb mõelda neil, kes teevad seadusi ja korraldavad tööd haiglas. Mida hakkavad peale need, siiski veel haiged inimesed, kes ei vaja haiglaravi, kuid kellel pole momendil kuskile minna? Tean, et see on üleriigiline probleem. Sugulane, kes töötab Põhja-Eesti regionaalhaiglas, on sellest palju rääkinud, et inimene tuuakse ära teisest Eesti otsast, haiglaravi ta ei vaja ja panna pole teda kusagile. Ent mingi väljapääs pidi neil ikkagi olema.

Ma ei ütle, et olin juba olukorras, kus hakatakse meelt heitma, kuid üsna selle lähedal. Ma ei kujuta aga ette, mis juhtub inimesega, kel tõesti pole kohta, kuhu ööseks minna, ja kes väga terve ka pole. Seepärast soovin kõigile head tervist ja seda, et teil oleks inimene, kes teile häda korral saaks haiglasse järele tulla ka hilja õhtul või öösel.

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 890 korda, sh täna 1)