Kuidas vabaneda tülikast foobiast (1)

Augustikuu ämblike salaelu ehk Charlotte koob võrku

Kõikvõimalikud foobiad võivad olulisel määral mõjutada inimese elukvaliteeti, mistõttu on oluline, et foobia all kannatajad oma hirmust üle saaksid. Saarte Hääl uuris, mida foobia endast täpsemalt kujutab ja kuidas sellest üle saada.

9_foobia_yllesaar_paleKuressaares töötav psühhiaater Ülle Saar selgitas, et foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti või olukorra ees, mis ei ole tegelikult ohtlik. “Erinevalt muudest hirmudest mõjuvad foobiad aga inimesele häirivalt ja segavad igapäevaelu,” lisas ta. Seega tuleks foobiatega kindlasti tegeleda.

Saare sõnul võivad foobiad ravita jäädes kesta aastakümneid ja sellega seoses võib inimese elukvaliteet märgatavalt langeda. “Foobiatega kaasnevad enamasti ärevushäired ja paanikahood, mistõttu tuleks neid rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi käsitleda kui psüühikahäireid, mis vajavad spetsialisti hinnangut,” selgitas ta.

Paraku valdav osa foobia all kannatajatest siiski abi ei otsi. Saar tõi välja, et Tervise Arengu Instituudi andmetel pöördub Eestis psühhiaatri poole erinevate foobiatega umbes 1200 inimest aastas, mis teeb kõvasti alla ühe protsendi elanikkonnast. “Praktikas näen, et foobiad esinevad sagedasti depressiooni või mõne muu psüühilise haiguse ühe sümptomina. Seetõttu on abivajajaid tõenäoliselt rohkem,” rääkis Saar.

Võrdluseks võibki välja tuua, et ärevushäireid esineb ligikaudu 10–28% inimestest. Seega võib Eestis olla umbes 130 000–360 000 inimest, kelle seisund mõnel hetkel või mõnes situatsioonis vastab ärevushäire kriteeriumidele.

Saaremaa Rajaleidja keskuse psühholoog Eveli Kallas selgitas, et ärevustunnet võib tajuda erineval viisil. “Näiteks kripeldustunne kõhus, pinge mõnes kehaosas või peas, iiveldustunne, südame kloppimine, muremõtted, hirm kaotada enda üle kontroll, surmahirm,” loetles ta ja selgitas, et erinevatelele ärevushäiretele lähenetakse mõneti erinevalt.

Oluline on ärevuse kohta infot otsida või saada seda spetsialistilt ning õppida, kuidas ärevusega toime tulla. Hästi toimivad Kallase sõnul näiteks lõdvestus- ja mõtteharjutused ning tähelepanutreening.

/—/


KÜSITLUS

Kas teie kannatate mingi foobia all või teate oma lähikonnast kedagi, kes kannatab?

Galina Skljarenko Kärlalt:

Kardan usse ja madusid. Kui näen ussi minu poole tulemas, siis jooksen eest ära. Olen kuulnud, et kui ussile otse silma vaadata, siis ta ei tule lähemale. Ja kui veel sama ussi katsuda, siis võib foobiast lahti saada. Ei ole proovinud. Parem on karta.

Krister ÕueKrister Õue Kuressaarest:

Ainus, mida oma foobiaks võin pidada, on kõrgusekartus. Kui tunnen ennast kusagil kõrgemal seistes kindlalt, siis pole väga hullu, kui aga jalgealune kõigub, siis ei taha ma seal olla.

Lennukiga ja kopteriga pole ma kunagi lennanud, ei oska öelda, kuidas lendamine mõjub. Kas sellest foobiast võib jagu saada, seda ei oskagi öelda. Kindlasti on lihtsam kõrgusi vältida.

Milvi TederMilvi Teder Kuressaarest:

Kardan äikest ja elektrit. Juba lapsena kartsin äikest. See foobia pole üle läinud. Kõuemürina kuulmine teeb mind kohe rahutuks. Üldiselt ma rahusteid ei tarbi, äikese ajal aga küll.

Olen Lõuna-Eestist pärit ja seal olid väga tugevad äikeseilmad. Öine äike on veelgi hirmsam.

Elektrit hakkasin aga kartma sellest ajast, kui üks pirn pauguga läbi läks. Elektrilööke ei ole ma saanud, aga pauk ehmatas küll. Kui valguse sisse lülitan, siis mõtlen, ei tea, millal see pauk võib jälle tulla.

Küsis Aare Laine


Hirm hiirte ja rottide ees

Neljakümnendates aastates Mari (õige nimi toimetusele teada) hakkas hiiri ja rotte kartma (surifoobia) alles täiskasvanueas.

“Lapsena mul hirmu polnud,” tõdes ta. Pigem vastupidi, lemmikloomadena pidas ta hamstrit ja kodustatud rotti. “Just tema pealt nägin, milleks rott üldse võimeline on ja kui kiiresti ta õpib,” selgitas Mari.

Pikem lugu foobiatest ilmus laupäevases Saarte Hääles.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 766 korda, sh täna 1)