Diana Paia – väikeettevõtjast väsimatu igiliikur

MIDA INIMESED KANNAVAD? Diana Paia, kes armastab “väikese vimkaga” riideid, vaatab tänaval ikka, mida inimesed kannavad. IRINA MÄGI

MIDA INIMESED KANNAVAD? Diana Paia, kes armastab “väikese vimkaga” riideid, vaatab tänaval ikka, mida inimesed kannavad.
IRINA MÄGI

Kuressaares Grete ja Modo rõivapoodi pidav Diana Paia teab oma kogemustest: levinud arvamus, nagu oleks väikeettevõtja oma aja peremees, on müüt.

Tegelikult võib väikeettevõtjat võrrelda pigem oravaga rattas – tegemist on kogu aeg nii palju, et puhkamiseks on keeruline aega näpistada. Mis sest, et tahaks. Eriti kehtib see ettevõtte algusaastatel.

21 aastat ettevõtjana tegutsenud Diana, kel on kahe poe peale viis alluvat, jalgu seinale visata ei tihka: “Kui sul on nii väike firma ja tahad, et asjad toimiksid, tegeled ise kõigega ja vastutad kõige eest – sul ei ole muud võimalust.” Kui vaja, käib Diana müüjatele puhkust ja vabu päevi andmas.

Seda, et võtad ise puhkuse, sõidad kaugele ega mõtlegi töö peale, Diana endale lubada ei saa – ka puhkusereisidel viibides on tarvis tööasjadega tegeleda.

Teine müüt on, et kaubanduses tegutsev ettevõtja on jõukas, kui mitte enamat. “Puudust ma ei ole tõesti pidanud tundma, aga mida üldse pidada jõukuseks?” lausub Diana.

“Olen rahul, sest olen suutnud end ära elatada, ja kui samamoodi edasi läheks, oleks kõik väga hästi.” Ta ütleb, et ei ole kunagi olnud seda tüüpi inimene, kes ihkaks villat Hispaanias. Tal puudub ambitsioon laiendada oma ettevõtet Saaremaalt väljapoole, kuigi pakkumisi selles osas on aastate jooksul tulnud.

“Viimastel aastatel olen hakanud elu üle sügavamalt järele mõtlema ja oluliselt rohkem väärtustama oma lähedaste kordaminekuid ning nii enda kui ka lähedaste hingerahu ja tervist. Kui on tervis, siis hätta ei jää.”

22-aastaselt ettevõtjaks

Seda, et temast ettevõtja saab, poleks keskkooliõpilane Diana Poopuu arvata osanud. “Siis polnud Eesti ju veel iseseisevgi, paar aastat olid tegutsenud esimesed erakapitalil põhinevad kooperatiivid,” tähendab ta.

Kui Diana 1990. aastal Kuressaare gümnaasiumi lõpetas, oli ta tol hetkel kindel, et ülikooli ta minna ei soovi. Mis sest, et tunnistusel ilutsesid peamiselt viied, hulgas mõned neljad. Kuna Dianat köitis kaubandus – juba keskkoolis õppis ta kaubandusklassis –, oli Tallinna kaubandustehnikum loogiline valik. Sissesaamisel oli konkurss – ühele kohale viis kandidaati.

Ehkki juba üheksakümnendate algul kippusid mandrile õppima läinud noored mandrile jääma, ei tundnud Diana kordagi, et sooviks elada mujal kui Saaremaal. Nii läks ta pärast kaubanduskooli lõpetamist tööle Kuressaares tegutsenud Corneri rõivapoodi, kus oli õpingute ajal praktikal käinud.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 999 korda, sh täna 1)