Kodu ei olegi lapse jaoks kindlus

Eestlastele on kodu alati olnud oluline paik. Võib-olla rohkem kui teised eurooplased oleme me, eestlased, ikka tahtnud, et kodu oleks päris enda oma, mitte üüri- ega sotsiaalpind. Aga ega omaenda majakarp või majaosa või oma ruumid korrusmajas tee sellest omandist veel kodu.

Uued tuuled majanduses, poliitikas ja kultuuriruumis on kaasa toonud muutusi ka meie kauapüsinud peretraditsioonides. Pere ülalpidamiseks on hakatud üha rohkem võõrsil töötama ning erinevad põlvkonnad ei tahagi enam ühe katuse all elada, nagu oli vanasti kombeks. Seetõttu on hapramaks muutunud ka peresuhted ja küsitavaks muutunud nende püsima jäämine, mis tähendab aga lapsi üksi kasvatavaid vanemaid ja õnnetuid lapsi. Lapse jaoks ei ole kodu enam täiuslik ja turvaline, kui sealt puuduvad tema jaoks olulised lähedased. Kodu ei ole mõnus koht, kui üksteisega koosolemist ei naudita.

Vanem surub nutiseadme pihku

Kui väikelaps õpib joonistama, siis teeb ta alguses enamasti “peajalgseid” inimesi ja kastikujulisi maju – seda, mis seostub talle kallite inimeste ja koduga. Huvitaval kombel armastavad lapsed kujutada kolmnurkse katuse ja korstnaga maju ning korstnast tuleb  ilmtingimata suitsu. Kuigi paljudel neist pole kütmisega seonduvast aimugi, peavad lapsed suitsevat korstnat kodule iseloomulikuks tunnuseks. Kui korsten suitseb, on järelikult keegi kodus, sest tuld ei jäeta ju järelevalveta, teab iga lasteaiajõnglane. Seda, et keegi pereliikmetest on kodus, vajab laps kinnituseks, et ta on hoitud ja kaitstud.

Pelgalt täiskasvanu kodus olek ei tähenda aga veel suhtlemist ja koos veedetud aega. Kui perepoeg on sukeldunud arvutimängu, teismeline tütar jagab postitusi moe- ja toidublogis, ema veedab sõbrannadega aega Facebookis ja isa teeb panuseid ennustus- ja hasartmänguportaalides, pole neist ju kodus justkui kedagi. Kodust teebki ju kodu omavaheline suhtlemine ja üksteisest hoolimine.

Kui peres kasvab väikelaps, kes vajab oluliselt rohkem tähelepanu ja järjepidevat kinnitust oma tegudele, olgu need siis head või halvad, on lihtsam temagi “elimineerida” tahvelarvuti, teleka või läpaka abiga – üks oluline segav faktor jälle vähem.

On ju ilmselge, et selles vanuses tehtud pahateod on tingitud pigem üksindusest ja igavusest, mille tingib lõpmatuna tunduv teadmiste ja suhtlemise vajadus. Mõelgem aga, millised tohutud energiavarud peituvad väikeses lapses! Näeme ju, kui kiiresti ta kasvab ja kui kiiresti tema jaoks kõik muutub. Pole imestada, et just sel perioodil vajab ta arenemisel täiskasvanu abi ja tuge, mitte selle võimsa aktiivsuse vaigistamist või mahasurumist.

Miks peavad täiskasvanud üldse väikelastele lahkesti nutiseadmeid jagama, kui selles vanuses huvitab last kõige enam mäng? Miks ei võiks vanem lapsega õhtuti vaibale istuda ja mängida temaga kõige lihtsamaid ja toredamaid mänge? Kodumängu näiteks?

Tahaksin küsida: kus on küll vanemate mõistus sel hetkel, kui nad väikelapsele tahvelarvuti nina alla pistavad? See väike nutiseade tuleks hoopis kappi peita või kapi otsa tõsta, et piirata lapsel ekraani vahtimist, ent vanem lausa ise surub selle talle pihku.

Ise harjutame lapse maast madalast tehnikamaailmaga ning siis imestame teismelise käitumise üle, kui too ööd-päevad arvutis või telefonis “istub” ja meiega vestelda ei viitsi. Ainult üks küsimus: mis te enne tegite?

Oleme jõudnud ajajärku, kus räägime imikute depressioonist, käitumishäiretega väikelastest, ülekaalulistest ja rühihäiretega koolilastest. Meie koolides lokkab koolivägivald ja meie noored on kimpus sõltuvusainete ja suitsiidimõtetega. Ja me ei jõua ära imestada, miks see ometi nii on? Miks on selle põlvkonna lapsed nii õnnetud ja haiged? Ilmselgelt ei kasva enam paljud lapsed üles eesti kultuuritraditsioone väärtustavates peredes, kus põlvest põlve edasi antud teadmised-oskused lapse kasvatamist toetasid.

Asi kisub kiiva juba imikueas, kui emad beebisid turvahällis kõikvõimalikesse kohtadesse kaasa tassivad ja lapsega toimetades nendega rääkida ei viitsi. Üha rohkem satub lasteaedade sõimerühmadesse väikelapsi, kelle kõne pole välja arenenud, kuna nendega ei ole beebieas piisavalt suheldud.

Kaasake lapsed kodutöödesse

Kahjuks puuduvad paljudes kodudes sageli ka raamaturiiulid, nii et pahatihti saavad väikelapsed aimu sellest, kuidas raamatuid vaadata, alles lasteaias. Kui väikeses lapses  varakult huvi raamatute vastu ei tekitata, siis ei arene tal ka õigeaegselt välja lugemis-, jutustamis- ega kirjutamisoskus.

Koolis õpiraskuste tekkimise korral ei saa kuidagi süüdistada lasteaeda, sest lapse uudishimu ja õpihuvi peaksid toidet saama ikka eelkõige kodust.

Mida aeg edasi, seda rohkem on märgata, et väikesed lapsed veedavad liiga palju aega kõikvõimalikes lastehoiuteenuseid pakkuvates kohtades, sealhulgas lasteaias, mitte aga oma kodus. Nii kiinduvad nad enam neisse, kes suhtlevad ja tegelevad nendega rohkem. Pole harvad need juhud, kui lapsed õhtuti lasteaiast koju minna ei soovi või puhkepäevadel kodus igavuse üle kurdavad. Lapse jaoks peaks aga kõige tähtsam paik olema tema kodu ja kõige kallimad inimesed ema ja isa.

Kurvaks teeb, et väikelapsi ei kaasata kodustesse majapidamistöödesse. Paljudel neist pole aimugi, kuidas pesumasin pesu puhtaks peseb, söök potis valmib või kuidas jõuavad oma kohale tagasi õhtul lohakile jäetud riided ja mänguasjad.

Kui laps ei saa olla ise osaline kodu toimimise protsessis, kuidas oskab ta hinnata selleks kulunud aega ja vaeva? Kuidas oskab ta  olla tänulik vanematele selle eest, et kodus on hea olla?

Oma kodus on kõige parem – selles ei kahtle vist ükski laps. Kas annab tänapäeva kodu aga lapsele piisavalt enesekindlust ja eluga toimetuleku oskusi, on iseküsimus.

Kui täiskasvanuna meenutame oma lapsepõlveaega, meenuvad ju ikkagi inimestega seotud tegevused ja sündmused, inimesed, mitte asjad. Isa pihku esimese koolipäeva ärevuses surutud käsi, ema poolt värskelt triigitud särgi lõhn, pannil särisevad kuldpruunid kotletid. Kas pole nii? Miks peaks siis praegu üles kasvav põlvkond “toituma” virtuaalmaailmast ja nutiseadmetest, kui edasi viib üksteisest hoolimine ja armastus?

Piret Kaasik, lasteaiaõpetaja ja ema

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 561 korda, sh täna 1)