Kuressaare linnavolikogu liige, endine sotsiaalala abilinnapea ja toimetulekukoolis õppiva lapse isa Argo Kirss ütles Saarte Häälele, et ei mõista, miks on vaja praegune Sõmera erihooldekodu lammutada.
See, et Sõmera hooldekodu laiali lammutatakse, on minu meelest vale. Plaani saatev retoorika kõlab, et Sõmeral tegutseks justkui suur kombinaat, kuigi tegelikult elatakse selles hooldekodus eraldi majades. Võrdluseks: kuigi linnas on korterelamud, ei saa ju öelda, et see on nagu üks suur kombinaat.
Ma ei arva, et inimesed Sõmeral tunneksid, et nad elavad ühes tohutu suures üksuses. Muidugi saaks seal praegust elukorraldust muuta, et see oleks veelgi omasem, hubasem, ent kindlasti ei ole seal asi nii hull, et peaks selle süsteemi laiali lammutama.
Mis puudutab laiemat plaani suured hooldekodud Eestis nii-öelda tükkideks lõhkuda ja tekitada üle maa palju väikesi hooldekodusid, siis mina näen seal murekohti.
Kardan, et selliste väikeste asutuste tekkimisega võib isegi tulla tagasilöök teenuse kvaliteedis. Mitte selles mõttes, et inimeste füüsiline keskkond muutuks kehvemaks – see muutub kindlasti paremaks, kuna ehitatakse ju uued majad. Samas – Sõmera hooldekodu majad on ju ka uued, alles neis tehti suur remont.
Pean silmas just hooldekodu töötajaid, kardan, et kui praegune süsteem killustatakse, võib see anda tagasilööke. Kui hooldekodu killustatakse, kaob erivajadustega inimestega ümber käia oskavate töötajate omavaheline infovahetus. Kui tegemist on ühe suurema asutusega, on kolleegidel võimalik omavahel vahetult suhelda. Kui tekib mingi probleem, saab arutada, kuidas sellega toime tulla ja milliseid lahendusi kasutada. Kui töötatakse üle maa killustatuna, saab muidugi saata meile ja kasutada telefoni, ent see ei asenda vahetut suhtlust.
Omaette küsimus on see, kuidas selline hooldekodu linna sobida võiks.
Sellele küsimusele on mul keeruline vastata, sest ega ma täpselt ju tea, milliseid teenuseid sinna kavandatakse. Neid teenuseid, mis kuuluvad ööpäevaringse hoolduse alla, on väga erinevaid.
Ka praegu saavad Sõmera hooldekodu kliendid ringi liikuda: nad jalutavad ringi Sõmeral, käivad linnas, mõned on oma toimetamistega isegi mandrile jõudnud.
Ma ei tea sedagi, kellele Kuressaare hooldekodu mõeldud oleks. Praegu elavad Sõmeral nii vaimupuudega inimesed kui ka psüühiliste erivajadustega inimesed, kelle seas võib olla neidki, kel on kõrgharidus. Kuigi tavainimese jaoks on see kõik üks Sõmera seltskond, ei saa neid siiski n-ö ühte patta panna.
Kas erihooldekodu võib muuta ümbruskonna inimeste elukeskkonda kehvemaks? Võib tõesti juhtuda, aga ei pruugi. Kindlasti sõltub palju sellest, kui targalt seda asja toimetatakse.
Elu on muidugi näidanud, et inimestel kipub olema eelarvamusi nende suhtes, kes neist erinevad. Puuetega inimestele on perekodusid loodud üle Eesti ja mõneski kohas on see vastuseisu leidnud. Arvan, et ega saarlased ole selles osas teistmoodi.
Samas – enamik Kuressaare päevakeskuse hoovi peale ja Sepa tänavale ehitatud peremajas elavatest lastest on puudega lapsed ning ma ei ole kuulnud, et päevakeskuses käivate inimeste ja ümberkaudsete elanike poolt oleks seetõttu mingisugust nurinat kuulda olnud. Ilmselt suhtutakse lastesse kuidagi leebemalt.
Psüühilise erivajadusega inimese puhul sõltub paljugi sellest, milline on tema käitumismuster. Ka linna vahel liigub ju erivajadustega inimesi. Kui nad on rahulikud ja meid kuidagi ei häiri, pole ilmselt kellelgi midagi nende vastu. Küll aga tekivad probleemid siis, kui nad hakkavad häirivalt käituma ja inimesi tülitama. Selline asi ei saa loomulikult meeldida. Kuskil on piir, kus ma isegi mõistan, miks inimesed pahandavad.
Üks küsimus puudutab ka turvalisust. Muidugi ei saa siin üldistusi teha: ka nii-öelda normmõistusega inimeste seas leidub neid, kes tegusid teevad – kohtud töötavad kogu aeg. Samas selliseid juhtumeid on, kasvõi Rootsis, ning teatav oht on olemas.
Kokkuvõtteks leian, et erihoolekandeteenuste arendamine vajab arukat toimetamist ning see asi on tunduvalt keerukam, kui tavainimesele paistab.
Loading ...
Kirsil jäi üks aspekt nimetamata. Sõmera hooldekodu pakub tööd ümberkaudsete maapiirkondade inimestele. Hooldekodu linna kolides tekib maal jälle palju töötuid. Näiteks käib Sõmeral palju inimesi tööl Kihelkonnalt ja neil linnas tööl käia oleks kauge ja mis peamine – kulukas.
Eesti riigis ei mõelda enam ammu inimeste peale, kurb, et isegi juhataja ise ei mõtle oma inimeste peale
Mind paneb imestama see raharohkus erivajadustega inimeste jaoks kui samas peab vanurite hooldus ennast ise majandama ja hinnad seetõttu hooldekodudes küündimas 700-800 euroni kuus, mida pole ju meie pensionide juures kusagilt võtta!
Nagu hr Kirsi mõte siin kõlas,on see tegu ikka väga vale.Kas meil on tõesti raha ülejäägid,et keegi käis välja sellise totra mõtte.Seda lollemat mõtet annab ikka välja käia.On olemas koht ja lõpetage see kilplase moodi ellu suhtumine.Kas pole sel rahal kasutamiseks targemat kohta,arvan et neid kohti on meil palju!
Olen sinuga Argo täiesti nõus. Mitte et mõte erihoodekodu inimesed linna tuua oleks üdini vale. Muidugi peaks nad tundma end ühiskonna osana ja on neid kes tahaks ja saaks elada Kuressaares. Samas ei peaks aga kõiki ühe vistaga lööma. Kuulsin kuidas minister Trahkna ütles et need inimesed ei pea elama metsas. See on küll avaldus. Pool Kuressaare linna on Praakli metsa ja selle taha kolinud.
Praku on see ilmselt võitlus 12 päise lohega sest valistus on kavad ja määrused kinnitanud.
Meede 2.5 Hoolekande taristu arendamine, keskkonna kohandamine puuetega inimeste vajadustele vastavaks, eelarve 68 000 000 (sh EL vahendid 57 800 000).
Erihoolekande teenuskohtade loomine (sh peremajade ehitamine) psüühilise erivajadusega inimestele, et pakkuda paremaid elamis-, õppimis- ja töötamistingimusi. Loodud kohtadel saab inimene elada võimalikult tavapärast elu, lisaks saavad kliendid senisest rohkem abi ja tähelepanu. Kokku on planeeritud luua 1400 kvaliteetset teenuskohta.
Ja määruse seletuskiri defineerib ära mis ei ole ministri mõttes mets:
Suuremates asustusüksuste eelistamine aitab tagada paremini kättesaadavad avalikud teenused.
Muuhulgas on tööandjatel on lihtsam värvata töötajaid – seda nii teenuseüksustest kui ka
loodavates teenuseüksustes töötamiseks. Loodavate teenusüksuste asukohtade valikul peab
lähtuma Vabariigi Valitsuse 03.04.1995 määrusest nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste
nimistu kinnitamine“ ja regionaalministri 22.12.2006 määrusest nr 9 „Asustusüksuste nimistu
kinnitamine ning nende lahkmejoonte määramine“. Määrustele tuginedes on lubatavate teenuseüksuste asukohtadena arvestatud käesolevas määruses alevikud, alevid ja linnad.
Valitsuse määruse alusel on alevik üldjuhul vähemalt 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula
ning alev ja vallasisene linn on üldjuhul vähemalt 1000 alalise elanikuga tiheasustusega asula.