KRISTINAGA ELUST ENESEST: Mingi sibul oled vä?

“Kretova. K-R-E-T-O-V-A. Ei, mitte… ah, anna ma kirjutan ise.”

Tõenäoliselt on sellised stsenaariumid tuttavad kõigile, kelle perekonnanimi ei ole Tamm, Kuusk või Vaher. Mina olen oma perekonnanimega seoses saanud mitmeid kordi teha seletustööd, et jah, ma ei ole juurte poolest puhas eestlane (kas selline asi on üldse olemas?), kuid see ei tähenda, et ma oma slaavi juurte tõttu kohe Putinit kummardav ja Vene lipu all magav patrioot oleksin.

Õnneks on suurem osa inimestest siiski mõistlikumat sorti, kuid alati leidub neid, kelle kultuuriprogramm piirdub ainult saadetega “Kriminaalne Venemaa” ja “Võimalik vaid Venemaal” ning kes alati märkavad ainult neid venelasi, kes ei paista silma just kõige eeskujulikuma käitumisega.

Niisiis on see, kui ütlen, et minu juured ulatuvad lisaks Ukrainale Venemaale ning ise pean end eestlaseks, mõne jaoks huumor. Kuidas, sa räägid ju vene keelt?

Igal rahval on vaja kedagi vihata, see pole mingi uudis. Sakslased ei kannatavat prantslasi, inglased iirlasi ja eestlased muidugi venelasi. Mõistagi on siin mängus ka mitte eriti kauge ajalugu. Mind tegelikult ei häiri, kui keegi teise kulul nalja teeb, aga kord tulid meile külla sugulased Venemaalt. Suvel tänavatel ringi tuiates ja valjusti vene keeles rääkides tundsin, et ümbritsev publik on ärevil, et tea, kas jälle hakatakse vallutama? On siis tõesti iga vene keelt kõnelev isik kohe oht meie riigi julgeolekule?

Vahel eestlaste seas vene keeles tööasju ajades olen saanud küsimusi stiilis “Mingi sibul oled vä?” ja ausalt öeldes tahaksin küsida, mis minust siis selle sibula täpselt teeb. Pass? Ei. Sünnimaa? Ei. Hingeline tõmme Venemaa poole? Ei. Mitte miski!

Ma lihtsalt oskan seda keelt ja pean seda rikkuseks. Kui inimesed keelduvad vene keelt õppimast ainult sellepärast, et telekast muud ei näe kui venelaste lollust ja uudistest muud ei kuule kui venelaste lollusest, siis minu meelest läheb keele mitteõppimine lolluste nimekirja.

Olen täiesti nõus, et Eesti riigis peab inimene oskama eesti keelt. See, kui lillaks võõbatud suuga kassapidaja sind poes lihapirukaga viskab, kui sa venekeelsest jutust aru ei saa, pole ju normaalne. Siin elades tuleb austada Eesti seadusi ja elukorraldust ning meie (nahaal, ütlesin “meie”, kuigi ise poolenisti sibul) kultuuri. Kellele see ei sobi – õnneks pole piirid kinni ega Venemaa kuigi kaugel.

Ehk tõesti ei ole venelased oma olekult kõige peenem rahvas ning mõni asi ongi võimalik vaid Venemaal, aga see ei tähenda, et tuleb alati vaadelda ainult asja ühte poolt. Vene kirjanikud, luuletajad ja heliloojad on meile kinkinud imelisi teoseid ning kahju, kui see mõnede mitte-eeskujulike inimeste pärast unustatakse.

Eestlane ja venelane samas lauses kõlab kuidagi nagu kass ja koer. Ajaloosündmused on eesti rahva hinge jätnud kindlasti oma jäljed, kuid usun, et sellegipoolest oleks mõlematel – nii eestlastel kui ka venelastel – teineteiselt midagi õppida. Viltuvaatamine ei meeldi kellelegi ning miks mitte proovida ja vaadata stereotüüpidest kaugemale.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 493 korda, sh täna 1)