See on minu Muhu. Sinu Muhu. Meie Muhu (1)

Vaikne pärastlõuna Tartus. Pööran Karlovas asuva endise aparaaditehase sisehoovi ja seal ta on – tükike minu Muhust. Läbi sombuse lumesaju sammun ootusärevalt ukseni, mille kohal ilutseb silt “Muhu pagarid”. Ahjusoe leib käes, õnnelik naeratus näol, väljun ja mõtlen… kodust.

Aasta oli 2007, kui ma esmakordselt kodusaare tolmu jalgelt pühkisin ning naabersaarel õpinguid jätkama asusin. Kolm aastat hiljem jäi Muhu endiselt liiga väikeseks ja nii ma olengi kuuendat aastat avastamas tudengipealinna võlusid. Kui ülikooli astusin ja inimesed küsisid, kas lähen kooli lõpetades Muhusse tagasi, siis ei saanud olla konkreetsemat vastust, kui minul sel ajal oli: “Ei, kindlasti mitte.” Nüüd, mida lähemale ma oma õpingute lõpule jõuan, on olukord aga totaalselt teine.

Uhkus oma päritolu üle

Põhjuseid selleks on ilmselt mitmeid. Asjaolu, et ma õpin Eesti maaülikoolis, on minus kasvatanud suurt austust ja armastust maaläheduse vastu ning aastaid tagasi silme ees terendanud suurlinnatuled ei tundugi täna enam nii ahvatlevad. Olen aktiivselt kõrvalt jälginud ning end kursis hoidnud Muhus toimuvaga ning sealsed tegevused ja nendega kaasnenud ühiskonna areng on nii silmapaistvad, et aina suurenev missioonitunne tekitab tahtmise sellesse oma panus anda.

Muhu inimeste, sh noorte, üks omapära on väga tugev uhkustunne oma päritolu üle. Üldises pildis on see väga hea ja Muhu arengus omavad just need patriootlikud inimesed kõige olulisemat rolli. Samas võib selline tugev saare külge klammerdumine saada teatud etappidel pärssivaks teguriks nende noorte edaspidises edukuses. See omakorda takistab saare arengut, sest olen veendumusel, et just noored inimesed on need, kes mõjutavad valla arengut kõige tugevamalt. Selleks aga, et noor inimene omandaks vajalikud teadmised ja oskused, millega tagasi tulla ning saare keskkonda ja majandust edendada, on vaja vahepeal ära käia ja selleks tuleb neid julgustada.

Olles igapäevaselt seotud aktiivsete noortega, kes oma haridusteel on võtnud julguse seada endale kõrgemad sihid, kui seda on üksnes õppekava täitmine, saan väita, et selline mõtteviis tagab edukuse tulevikus. Selliseid inimesi ei ole aga piisavalt palju. Näen, et mentaliteedi “ole igas asjas natuke rohkem” juurutamine peab algama juba varasematel eluetappidel.  Kindlasti ei tähenda see seda, et tuleb olla igas asjas parim, vaid seda, et tuleb olla julge, ületamaks iseennast. Sellist julgust ja enesekindlust tuleks hakata süstima juba lasteaiast alates. Tekitada soovi areneda ja õppida, tekitada huvi. Kuigi madal sündimus on vallas üldiselt probleemiks, on võimalik näha selles ka teatud määral positiivsust. Üks suuremaid eeliseid on see, et meie haridusasutustes on seeläbi võimalik tagada igale õpilasele individuaalne lähenemine ja näha igaühes tema tugevaid külgi.

Kodu on kogu Muhu

Hea on näha, et valla arengukavas on hariduse edendamisele suurt rõhku pandud. Koostöö õppeasutuste vahel on kindlasti märksõna, mis aitab eelnevat ellu viia. Huviringide mitmekesistamine ja laiendamine on laste arengus väga olulisel kohal ning hea meel on tõdeda, et selleks on tagatud nende kättesaadavus kõikidele õpilastele. Haridus on valdkond, mille areng on pikaajaline protsess, ning on oluline, et see areng ei peatuks. Järjepidevalt innovaatiliste lahenduste juurutamine ja erinevate haridusprogrammide suurendamine hoiab seda valdkonda jätkusuutlikuna.

Viimastel aastatel on vallas hoogustunud külaseltsingute tegevus. See tekitab veelgi suuremat ühtekuuluvustunnet ja võimaldab kohalikel leida väljundeid, kuidas meie traditsioone elus hoida. Ka sellise tegevuse jätkusuutlikkuse tagab pidev järelkasv, mis taas kord rõhutab noorte inimeste vajalikkust ühiskonnas. Leian, et kümne aasta pärast võiks sedalaadi aktiivsuse osakaal saarel olla veelgi tõusnud. Piirkondliku identiteedi suurendamisel on kogu valla arengule tugev positiivne mõju, seega tuleb ja peab selliseid ettevõtmisi jätkuvalt tunnustama ja edendama.

Kodusaarele minek on seni olnud minu jaoks justkui lühiajaline pääsemine igapäevastest kohustustest ja mürast. Saar, kus aeg puhkab, on end minu jaoks igati õigustanud ja neil kordadel, mil koju jõuan, veedan kogu oma aja perega. Kuigi viimasel ajal jõuan siia kahjuks harvemini, kui sooviksin, märkan iga kord oma kodusaarel väikeseid positiivseid muutusi.

Ma olen päris veendunud, et meie infrastruktuuri ja keskkonna areng sellisel kujul paraneb pidevalt, olgu selleks hoonete renoveerimised, teede pindamised jm. Kõik see, mis väljastpoolt tulevale inimesele paistab, on ja saab jätkuvalt olema väga meeldiv.

Tulles aga tagasi selle juurde, miks ma ülikooli algusaastatel kategooriliselt välistasin kodusaarele naasmise, siis põhjus oli ilmselt selles, et Muhu oli minu jaoks koht, kuhu ma lähen puhkama. Kogu õppeprotsessi ja õppevälise tegevuse käigus olen aga hakanud mõistma seda, et minu kodu ei ole ainult minu perekond, vaid minu kodu on terve Muhu, kuhu ma tahan panustada rohkem. Kui see aeg kätte jõuab, siis ma loodan, et Muhu ootab mind ja koos minuga veel paljusid teisi noori, kes on end kohaliku elu edendamiseks harinud ja täiendanud. Eeldused selleks on juba praegu olemas, aga kümne aasta pärast on tingimused kindlasti veelgi soodsamad, kui jätkatakse samasuguse järjekindlusega parenduste suunas sammumist.  Minu unistus on pärast lõpetamist koguda ja täiendada oma praktilisi teadmisi ja oskusi valitud erialal ning hiljem naasta kodusaarele, et ka selles valdkonnas tuua siia uusi tuuli ja värsket hingamist.

Sooja leiva lõhna sisse hingates tunnen, et süda hakkab kiiremini lööma, ning taipan, kui õnnelik olen, et minu kodu on Muhu.

Mareli Ots, Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini 5. kursuse üliõpilane, üliõpilasesinduse esimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 771 korda, sh täna 1)