KÕNE IFFILE: Räägime Iffi ja Antti Kammiste kontsertreisist Austraaliasse  (1)

See oli täielik kontsertturnee. Esinesime kuus korda ja igal õhtul andsime umbes tunniajase isamaaliste laulude kontserdi ja pärast oli kaks tundi tantsurepertuaari ka.

Sügav kummardus noorte eestlaste seltskonnale, kes nimetab end Kukuks, mis lahtiseletatult tähendab “kultuur kuklasse” ja vihjab sellele, et nad asuvad maakera kuklapoolel. Need kukulased tulid mõttele korraldada suuremates keskustes, kus eestlasi on, enne vabariigi aastapäeva sünnipäevaõhtud. Nii hästi organiseeritud reisi olen mina oma elus kogenud äärmiselt harva.

Alustasime oma kontserte Perthist, kus kuuldavasti ongi kõige rohkem eestlasi, kes on läinud uutel aegadel sinna õnne ja tööd otsima.

Selles esimeses linnas oli natuke ehmatav, et väljas oli 42 kraadi sooja. Kuna sealne kliima on kuiv, polnud meil häda midagi. Esialgu olin pabinas – lähed ju 15 000 kilomeetri kaugusele võõrale maale ja seal ei pruugi asjad niimoodi käia nagu meil, aga see esimene piduõhtu peletas mu pabina – rahvas möllas ja laulis kõiki laule kaasa.

Siis sõitsime Adelaide’i, Melbourni, Brisbane’i ja lõpetasime Sidneys. Sidneyst 90 km kaugusele jääb eestlaste küla Thirlmere, kus esinesin ka 15 aastat tagasi. Seal, n-ö vanurite külas oli mul rõõm kohtuda sealsete elanikega, kellest kõige eakam oli üks äsja 102-aastaseks saanud härrasmees Oskar, kes liikus omal jalal ja heitis nalja. Kui talt küsisin, kuidas läheb, vastas ta mulle väga reipalt: “Kust mina peaksin seda teadma?”

Enamikus neis kohtades peeti kõigepealt väike kõne, õnnitleti rahvast läheneva sünnipäeva puhul ja laulsime isamaalisi laule. Kuna eesti rahvas tahab aga ka kaugel maal tunda end võimalikult koduselt, siis olid noored valmistanud tohututes kogustes kartulisalatit. Muide, ka Muhu leivategija Martini poeg Rasmus teeb Austraalias Muhu leiba ja meil õnnestus seda ka süüa. Ainus vahe oli see, et Austraalia seadused keelavad toidu sisse kanepiseemneid panna. Aga see maitse oli fantastiliselt sarnane.

Muide, Sidney Eesti majas on pood, kus müüakse Eesti tooteid alates Värska veest ja Kalevi šokolaadidest pannkoogijahu ja purgisuppideni, Eesti alkoholist rääkimata.

Noored hoiavad eestlust Austraalias väga hästi üleval. Paljud neist inimestest, keda kohtasin siis, kui esimest korda Austraaliasse sattusin – käisime 1988. aastal Alo Mattiiseniga ESTO-l –, on praeguseks jäänud nii vanaks, et ei suuda enam seltsielust eriti aktiivselt osa võtta.

Pärast seda on aga läinud Austraaliasse sadu noori ning neil jätkub energiat teha midagi omade heaks. Nemad on eestluse uue laine välismaal kõrge kaarega käima löönud. Ilmselt see kaugus kodust sunnib koos käima ja kokku hoidma rohkem, kui meid siin kodumaal.

Meil oli tohutult hea meel, et nad valisid oma esimesse suurprojekti just Antti Kammiste ja minu.

Natuke saime ka puhata – näiteks käisime Sidney lahel kaatriga sõitmas, aga pikkade vahemaade tõttu seekord nii palju aega ei olnud, et oleks jõudnud kuhugi loomaparki loomi vaatama. Küll aga grillis meie hea kokk meile känguruliha, mis oli väga maitsev.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 396 korda, sh täna 1)