Margo Sai: ma ei karda Eesti iseseisvuse pärast (2)

Homme on 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev. Selle tähtpäeva puhul tegime juttu Kaitseliidu Saaremaa maleva pealiku kohusetäitja, staabiülem Margo Saiaga.         

24. veebruari tähendus on minu jaoks olnud läbi aja erinev. Mulle meenub üks esimesi kaitseväe paraade, kus 20 aastat tagasi osalesin. Pärast seda olen olnud seotud jõu­struktuuridega, varem kaitseväega, viimastel aastatel Kaitseliiduga. Seetõttu ei seostu vabariigi aastapäev minu jaoks pidulauas istumisega, vaid möödub mundrit kandes kusagil paraadil osaledes.

Tõsi ta on, kui enne taasiseseisvumist kinnitas osa eestlastest, et on valmis oma riigi vabaduse nimel sööma koguni kartulikoori, siis nüüd kuuleb pigem kurtmist “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”.

Riik nõuab pingutamist

Ega vist neil inimestel, kes kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses kartulikoori süüa lubasid, olnud õiget arusaamist, mis tulevik toob. Eesmärk oli oma riik, iga hinnaga, ükskõik mis tingimustel.

Kui vaatame seda 25 aastat etappidena, on see aeg olnud üsna kirev. Aastad pärast 2010. aastat on olnud ärevam aeg kogu Euroopas.

Täna on maailm avatud ning kõik halb ja hea kandub ka meile. Kipume oma heaolu sageli võrdlema Euroopa edukamate riikide omaga ja kurtma selle üle, mis kõik meil puudu on. Samas ei oska me vaadata, kui jõudsalt oleme edasi läinud, kuidas meie riik on arenenud.

Mis saab edasi – kas suurem osa kolib meist ära välismaale ja lööme käega või pingutame oma riigi nimel? Oma riik nõuab pingutamist.

Euroopas on pagulaskriisi tõttu ärevad ajad. Hirm on mõistetav: kui Euroopasse tuleb poolteist miljonit teist usku inimest riikidest, kust neid varem massiliselt tulnud ei ole, siis kindlasti on sel mõju senisele elukorraldusele.

Kui kriisipiirkondades probleeme mõistlikult lahendama ei hakata, siis lähebki rahvas kergema vastupanu teed – liigub sinna, kus elu näib olevat parem ja rahulikum. Kas aga just Eesti on see koht, kuhu tulla tahetakse? Aeg on näidanud, et ega siia eriti kiputa.

Ma ei kritiseeri eestlasi, ei arva, et võõraviha oleks meile omane. Pigem on see alalhoiuinstinkt – me ei saagi endale lubada seda, et kõiki avasüli vastu võtame.

Samas leian ma, et Eestis ei ole Odini Sõdalaste taoliste organisatsioonide loomine kindlasti õigustatud. Radikaalsete seisukohtadega – et iga muust rahvusest või muu nahavärviga inimene peaks meile olema ohu märk – ei saa ma kuidagi nõustuda.

Tähtis on kindlustunne

Miks arvatakse, et Odini Sõdalastel nii palju pooldajaid on? Usun, et sotsiaalmeedias kiputakse hetke ajel liituma nende gruppidega, mis tunduvad uudsed ja põnevad, ilma et teataks, mida see uus ja huvitav asi endast üldse kujutab ja mis selle sisu on. Enamiku liitunute puhul see vaevalt nende tegelikku meelsust näitab.

Kartust, et me oma riigist ilma jääme, olgu siis Venemaalt lähtuva ohu pärast või “pagulaslaine” tõttu, mul ei ole. Paanikaks ma põhjust ei näe ning võitlusvalmis kampadesse kogunemist ning soola ja tikkude kokkuostmist mõistlikuks ei pea.

Ma ei usu, et Ukraina sündmused Eestis korduvad. Eestit Ukrainaga võrrelda ei saa – juba riigikorraldus on hoopis teine.

Paar aastat tagasi, Ukraina sündmuste ajal küsiti mult palju, kas nüüd tuleb sõda ka Eestis.

Usun, et sõda ei tule, aga see ei anna võimalust loorberitel puhata, me peame valmis olema kõige hullemaks.

Soovin Eestile tarka juhtimist valitsuse tasemel, et rahvale kindlust anda. Et see tee, mida mööda käime, on õige.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 314 korda, sh täna 1)