Köstri pojast keemiaõpetaja

KODUS ON KENA OLLA: Väino Ratassepp armastab oma Tallinna kesklinna läheduses asuvas õdusas kodus ikka klaveri taga istuda ja isetehtud lugusid mängida. Perekond Männiste esituses peaks juba üsna pea järjekordne laul avalikuks saama.  TÕNU VELDRE

KODUS ON KENA OLLA:
Väino Ratassepp armastab oma Tallinna kesklinna läheduses asuvas õdusas kodus ikka klaveri taga istuda ja isetehtud lugusid mängida. Perekond Männiste esituses peaks juba üsna pea järjekordne laul avalikuks saama.
TÕNU VELDRE

Möödunud aastal figureeris Kadi raadio edetabelis nädalast nädalasse rahva lemmikuna laul “Kallista”. Kuid kes on selle juba 2014. aastal kuulajateni jõudnud laulu autor? Selgub, et saarlane.

Korduvalt “Kadi tosina” edetabelis kõrgetel kohtadel olnud populaarse laulu “Kallista” autor Väino Ratassepp sündis Pöide köstrimajas. Isa Eduardi soovitusel valis ta keemiaõpetaja kutse. Hiljem sai tast õpetajate õpetaja. Väino pärjati 2014. aastal Eesti presidendi hariduspreemiaga. Pensionipõlve peab ta Tallinnas, kus nad abikaasa Valvega elavad majakeses kesklinna lähedal. Seal me Väinoga kohtusimegi.

Väino lapsepõlv möödus Pöide kiriku juures lipates. Poiss nägi oma silmaga, kuidas välk 1940. aastal kirikutorni süütas – tulenooled läinud tornikera pealt nelja kaarde. Siis põles ära kiriku torniosa, sest üle saare kohale toodud tuletõrjetehnika ei küündinud nii kõrgele. Orel päästeti siis ära, kuid 1941. aastal hoidsid venelased kirikus hobuseid ja heinu ning pärast seda jooksid vene poisid küla vahel ringi, oreliviled suus.

Ta isa oli köster ja õpetaja. Pere elas sõja üle Tumalas. Pärast kooli lõpetamist jäi Väino aastaks koju, sest polnud, kes tööd teeks: vanem vend Jaan istus vangis, kuna oli Saksa sõjaväes teeninud. “Ta tuli koos korpusemeestega Saaremaale, aga ta anti Orissaares üles.” Tallinna vanglas sai vend kopsuhaiguse ja ta saadeti koju surema, jäi ellu ja töötas pärast Orissaares kooliõpetajana.

Koolitee jätkus Kuressaares

Edasi õppis Väino Kuressaares.Sel ajal oli õppemaks, 400 rubla aastas. “See polnud niisama. Isa soovitas õpetajate instituuti. Seal oli stipendium, tasuta elamine.” Nii läks ta 1948. aastal Tallinna. “Üheksas klass jäi pooleli. Kahju oli – Joosep Aavik oli muusikaelu eestvedaja, Timoteus Linna tegi pritsumajas koori, Anna Raudkats õpetas keskkoolis meile tantsusid, spordis olin sprinter. Minu alad olid kõrgushüpe ja 100 meetrit, sprindis olen saare meister.”

Instituudis võeti Väino kohe kolmandale kursusele, sest õpiti alles üldaineid. “Algul valisin eesti keele, kuid mu silmanägemine hakkas halvenema ja otsustasin keemia kasuks,” täpsustab ta. Loodusteaduste erialal õpiti keemiat, geograafiat ja bioloogiat. 1952. aastal lõpetas ta instituudi ja teda taheti suunata Leisi keskkooli õppealajuhatajaks, kuid Väino ei kiirustanud kodusaarele. “Vend oli Orissaares, ema-isa Tumalas, õde töötas raamatukogus ja andis tunde. Kuhu üks Ratassepp veel mahtuma pidi?”

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 388 korda, sh täna 1)