Ilukirjandus annab Bruno Paole tunnetuslikku empaatiat

RAUL VINNI

RAUL VINNI

Mereajaloolase ja Saaremaa muinasülikute järeltulija Bruno Pao viimaste aastate lemmikautor on Valdur Mikita.

“Valdur Mikita mõtleb samamoodi, nagu mina ise olen püüdnud mõelda ja asjadest aru saada,” räägib pensionipõlve pidav publitsist ja ajaloolane Bruno Pao oma vaimsest sidemest “Lingvistilise metsa” autoriga.

Sarnaselt Mikitaga on Pao üritanud elamist, olemist ja tegutsemist siduda looduse ja ajalooga. Ent kui Mikitale on eestlased metsarahvas, siis Pao käsitlus avardab eestlast mereliste sidemetega, mida Viljandimaalt pärit Mikita merekauge inimesena ei märka ehk oluliseks pidada. Pao meelest lisab meresõit eestlaste ilmatunnetusele arvarust, annab laiema suhtlusala ja kontakte ning lisab huvitavamaid inimesi.

Olulisim on August Mälk

Kõige olulisem Saaremaa kirjanik on Bruno Pao jaoks August Mälk, pisut vähem läheb korda Aadu Hint. “Mälk on nagu stiilipuhtam ja parem,” poetab Bruno, kes peab palju ka Juhan Peeglist. “Tema jutustused on väga õpetlikud ja head, aga olen lugenud ka Peegli teaduslikke töid ajakirjanduse alal.” Laia haardega on Debora Vaarandi, Betti Alveri, Marie Underi ja Jaan Kaplinski luule, mis ühtaegu parandavad tuju ja õilistavad inimest.

Bruno riiulitest leiab ka Carl Robert Jakobsoni, Tammsaaret, Juhan Smuuli, “Tuuliku-poisse” ja Saint-Exupéry. “Hiljuti vaatasin Lev Tolstoist midagi. Tuglas, Koidula, Juhan Liiv, kõike need on mu oma riiulis olemas, palju väärtraamatuid, mis on osalt aegumatud asjad.”

Bruno sõnul annab ilukirjandus ajaloolasele tunnetuslikku empaatiat ja on inimese motiivide mõistmiseks oluline. Mõnele raamatule, mille tuuma ei osanud nooruse kärsituses lõpuni lahti koorida, annab vana mehe elutarkus sootuks teise tähenduse.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 115 korda, sh täna 1)