Kalle Laanet: Eestis on turvaline elada

Riigikogu liikme, endise siseministri Kalle Laaneti sõnavõtt riigikogu ees 18. veebruaril.  

Riigikogu kiitis 2008. aasta 10. juunil heaks “Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015”. Sellest sai traditsioon, et siseminister on kohustatud riigikogu täiskogus andma ülevaate turvalisuse olukorrast riigis. Mul on hea meel, et turvalisuse tagamise nimel tööd tehes oleme jõudnud olukorda, kus 91% Eesti inimestest leiab, et Eestis on turvaline elada.

See näitab, et siseministeerium ja selle allasutused teevad head tööd. Positiivne on, et nii tule- kui ka uppumissurmad ja muud õnnetusjuhtumid, samuti kuritegevus, on selges langustrendis.

Minu hinnangul on meie siseturvalisuse tagamisel toimunud viimastel aastatel väga oluline paradigma muutus. Meie päästesüsteem on muutunud reageerivast süsteemist ennetavaks süsteemiks.

Ohutusõpe kui nurgakivi

Mäletan oma ministriks oleku aegu aastail 2005–2007, kui päästesüsteemil sai palutud mõelda selle üle, kuidas on päästjatel võimalik tegelda ennetustööga iga päev.

Ei pea ootama väljakutset komandos, selle asemel saab tutvustada elanikele ja asutustele ohte, mida peab ennetama.

Tol ajal peeti sellist tegevust võimatuks: valves olevatel päästjatel ei ole võimalik komandost lahkuda. Nüüd on tavapärane, et päästjad teevad ennetustööd valves olles ja väljakutse saamisel reageerivad, olenemata hetkeasukohast.

Siin on aga arenguruumi. Veel enam tuleb panustada inimeste teadlikkuse tõstmisse, et hoida ära tuleõnnetusi, uppumissurmasid, autoavariisid ja vähendada kuritegevust. Tule-, vee- ja liiklussurmade arv on Eesti rahvaarvu arvestades siiski ka praegu oluliselt suurem kui Põhjamaades.

Ohutusõpe algab kodust ja on iga lapsevanema õpetuse nurgakivi. Seetõttu on oluline, et lapsevanemate oskusi ohutuse alal pidevalt täiendatakse. Nii säästetakse laste elu ja tervist. Lapsevanemaid saab harida teavituskampaaniate korraldamisega. Üldhariduskoolides saab korraldada veel enam loenguid ja praktilisi õppusi õnnetuste vältimiseks. Harida ja koolitada tuleb autojuhte ja jalakäijaid, et vähendada liiklusõnnetusi.

Siseturvalisuse valdkond toetub peale kutseliste teenistujate ka vabatahtlikele, kes panustavad nii konkreetsete juhtumite lahendamisse – mis on võrreldes aastataguse ajaga täiesti uus lähenemine –  kui ka oma piirkonna turvalisuse hoidmisse ja õnnetuste ennetamisse.

“Siseturvalisuse arengukava 2015–2020” andmetel iseloomustas ligi pool Eesti elanikest end kui omaette tegutsejat. Kodukoha üritustel lööb kaasa kolmandik inimestest ning vähem kui kümnendik, 7% osaleb sellistel üritustel ise aktiivselt või korraldab neid. Vabatahtlikud panustavad praegu pigem reageerimisse, osaledes päästesündmustel või patrullimisel, mis eeldab eriväljaõpet ja varustust.

Oluline on kaasata siseturvalisuse tagamisse veel enam vabatahtlikke ning suurendada võimalust panustada ennetuskoolitustesse neile tuttavas valdkonnas. Mida rohkem on inimesi, kes on valmis vabatahtlikuna turvalisusse panustama, seda suurem on eeldus, et ka nn teenistusväliselt pööravad nad ümbritsevale enam tähelepanu kui tavakodanikud.

Pean väga oluliseks siseturvalisuse arengukavas ühe eesmärgina sätestatud koostöövõrgustike arendamise ja kogukonnakeskse turvalisuse mudeli väljatöötamist. See mudel arvestab piirkonna eripärade ja vajadustega, kus probleeme lahendatakse võimalikult lähedasel tasandil. Turvalisuse tagamisel peab toimuma sujuv koostöö elanike, riigiasutuste, kohalike omavalitsusüksuste, ettevõtjate ja vabaühenduste vahel. Minu hinnangul on selline koostöö turvalisema ühiskonna poole liikumise üks võtmetest. Heaks näiteks saan tuua 1998. aastal loodud sihtasutuse Turvaline Saaremaa, mis on endiselt väga aktiivne kogu Lääne-Eestis ennetusprojektide läbiviimisel.

Veel tahan ära märkida politsei tehnilise ja tehnoloogilise arengu mõned uuendused, mis on minu arust olnud väga asjakohased. Tõhusaks on osutunud kiiruskaamerad, mis sunnivad autojuhte jälgima ohutut piirkiirust, hoidmaks ära liiklusõnnetusi, ja teiseks, e-politseisüsteemi kasutuselevõtt, mis aitab vähendada bürokraatiat. Loodan, et tehnilised ja tehnoloogilised arendused ei jää pidama ressursside puudumise või vähesuse taha. Kuid kõige olulisem on ikkagi õigete hoiakutega, haritud ja hästi motiveeritud inimesed.

Uus ohtlik tendents

Eelmise kümnendi algus oli uus väljakutse politseile ja ühiskonnale lähisuhte vägivallaga seotud juhtumite osas ja see on siiani üks prioriteete. Nüüd on Eesti ühiskonnas tekkinud uus ohtlik tendents. Viimasel ajal on Eestis suurenenud sallimatuse ja viha õhutamine, olgu see siis Vao pagulaskeskuse süütamine, pagulasteemaga seotud veebikonstaablile saadetud vihased kirjad või avalikus ruumis avaldatud, vihkamist õhutavad kommentaarid.

Kolmapäevane “Pealtnägija” tõi välja intervjuud meile tuntud inimestega, kes kõik on sattunud vihakommentaaride ohvriks. Siit ka uus väljakutse õiguskaitseorganitele. Selge on see, et inimesed saavad ühiskonnaelu sõlmküsimustest erinevalt aru. See on vabas ühiskonnas loomulik. Igaühel on võimalik oma seisukohti avaldada. Samas aga tuleb meeles pidada, et avaldatud seisukohad ei kutsuks üles vihkamisele ega õhutaks vägivalda, samuti seda, et need ei mõjuks vaimse ahistamisena.

Tuleb püüelda selle poole, et avalikus ruumis esitatud seisukohad oleksid läbi mõeldud ja tasakaalukad. Avalik rahu on ühiskonna toimimiseks vajalik eeldus ja suur väärtus, selle tagamisse saab meist igaüks oma käitumisega panustada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 203 korda, sh täna 1)