Vabariigiga üheealine Andrei Lempu on eluaeg tööd teinud (4)

SÜNNIPÄEVALAPS PIDULAUAS: Eile 98. sünnipäeva tähistanud Andrei Lempu loeb lehte prillita.  TAMBET ALLIK

SÜNNIPÄEVALAPS PIDULAUAS: Eile 98. sünnipäeva tähistanud Andrei Lempu loeb lehte prillita.
TAMBET ALLIK

Eile tähistas pereringis oma 98. sünnipäeva Leisi vallas Pärsamal elav Andrei Lempu.

Mees on senimaani hea tervise juures. Ajalehte loeb ta prillita, ainult kõrvakuulmine kipub nõrgaks jääma. Andrei elab üksi, pojad toovad talle toidu koju kätte. Veel eelmisel aastal käis ta ise jalgrattaga poes. Tal on kaks poega ja tütar, nende lapsed ja lapselapsed on ilma mööda laiali, enamasti Soomes tööl.

Lapsest saati talutööd teinud Andrei usub, et tema hea tervise saladus peitub just töötegemises. “Kaheksa-aastaselt viisin piima karjamõisa, selline 15-liitrine mannerg oli, ega seeaeg palju piima olnudki,” meenutas ta. Mõni kokkuostja püüdnud poisikesele ka vähem maksta. “Ühekorra pakkus mulle 75 senti vähem, ma ütlesin, et nii see ei lähe, siis ta vabandas, et arvelaud eksis,” muigas Andrei.

Koolis käis ta kuus klassi Pärsamal. Vahetult enne seda, kui Andrei pidi hakkama koolis käima, viskas hobune ta seljast maha ja jalg sai viga. Poiss oli kuu aega veremürgitusega Tori (Kuressaare) haiglas. Kooli sai ta alles uuel aastal. “Komisjon hindas liitmised-lahutamised ära ja “Ema südant” pidin laulma,” meenutas ta oma koolitee algust.

Pärast kooli töötas Andrei talusulasena Mulgimaal, teenis aega Eesti armees, punaarmeest viilis ta viletsa silmanägemise tõttu kõrvale, 1944. aastal sõdis Krivasoos Saksa väes. Andrei jõudis ka Karjalas vangilaagris olla, kokku kaks aastat ja seitse kuud. Seal oli kõige raskem toidupuudust taluda. “Leidsin ühe surnud hobuse, sellel oli juba kõht lõhki tõmmatud. Ma sain sealt maksa ja pärasoole – keetsime ja keetsime, mitte midagi ei läinud pehmeks ja soola ka polnud. Jõime siis seda sooja vett, süda läikis,” kirjeldas ta elu laagris. Vangid tegid metsatööd. Veohobuste sabadest meisterdati harju, mille vastu sai kohalikelt leiba või supitalonge vahetada.

Hiljem töötas Andrei kolhoosis ehituse peal. Kui pensionile jäi, siis oli veel 12 aastat väravavalvur. “Oleks veel töötanud, aga midagi polnud enam valvata, värav oli ka ära viidud,” kõhistas Andrei naerda.

Kui Andrei noorkotkana Elvas laagris oli, surus president Päts tal kätt ja kiitis saarlaste tublidust. Samal korral kohtas ta ka Laidoneri. President Meri andis Andreile Rukkilille märgi ja peaminister Ansip vanavanematepäeva aukirja, kuid Pätsu aega peab ta siiski kõige paremaks. “Siis saime tallu heinaniidumasina ja looreha, elu läks lihtsamaks,” kiitis ta.

Andrei tahaks ikka Peetrusega kaupa teha, et vabariigi sajanda sünnipäeva ära näeks. Omaealisi tal Pärsama kandis enam pole. “Torni Roosi on ju puhta noor, must viis kuud noorem,” arvas Andrei.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 053 korda, sh täna 1)