Lapsed ja miljoni võimalus (2)

Lapsed on elu õied. Mida õnnelikumaks nende siiras rahulolu ja nakkav naer mind teevad, seda kindlamini võin nii väita. Töötan praegu live-in lapsehoidja, peenemalt au pair’ina, klassikalises kolme võsukesega Rootsi äärelinnaperes.

Perega on mul tohutult vedanud: saan vanematega suurepäraselt läbi, lapsed on armsad ega kiskle omavahel; toidublogijast ema road viivad keele alla ja laua taga jätkub juttu kauemaks. Siiski tuleb ka kõige idüllilisemas peres ette mõningaid kitsaskohti.

Nimelt tundub mulle, et need vanemad kulutavad üpris palju raha omaenda asjade ja mitte lastega tegelemiseks. Tõenäoliselt ei ole see kunagi nende peamine idee olnud, aga kõrvaltvaatajale paistab see igatahes just nii: esiteks on nad võtnud endale Eesti miinimumpalga suuruse summa eest lapsehoidja, kes töötab maksimaalselt kolm tundi päevas, tuues lapsed koolist ära. Selle eest võimaldatakse hoidjale oma tuba ja priid toidukorrad kohalviibimise lõpuni. Teiseks lubatakse lastel (7, 8 ja 10) igal võimalikul ajahetkel virtuaalmaailmas viibida. Laste ja vanemate ühised tegevused praktiliselt puuduvad.

Minu saabumispäeval oli kõigil kolmel lapsel toas isiklik arvuti, millega koolist tulekust magamaminekuni “Minecrafti” mängiti, kahel lapsel igaks juhuks ka tahvelarvuti.

Sama nädala sees tuli isal noorima tütrega teha käik lastepsühhiaatri juurde, sest tõenäoliselt vaevab tüdrukut keskendumishaigus AD/HD, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega.

Soodustab tähelepanu hüplikkust

Üllatusega nägin aga õhtupoolikul teiste lastega koju jõudes, et isa ja tütar istuvad seltsis diivanil, esimesel käes telekamängu kaugjuhtimispult ja teisel vastostetud tahvelarvuti. Meie tulekut nähes tõstis tüdruk pilgu ekraanilt, jooksis vaimustunult ukseni ning näitas kilgates, mida kõike uue riistapuuga teha saab.

Ma ei ole ekspert ega psühholoog, kogemust lastega on mul ainult enda ja noorema õe jagu, aga talupojamõistus ütleb, et kui lapsel diagnoositakse AD/HD, siis ei ole mõistlik osta talle lohutuseks elektrooniline vidin, mis tähelepanu hüplikkust ainult soodustab.

Ajal, mil me kõik saame kasutada reaalajas muutuvat sisu ja lõpmatuid võimalusi pakkuvaid seadmeid, on tähelepanu kadumine lihtne. Pideva lehelt lehele klikkimisega, 140-tähemärgikultuse ja artikli lugemise asemel illustreeriva pildi vaatamisega tekib harjumus, mille kohaselt on info vaja kätte saada esimese pilguheiduga, ning kui see meid ei rahulda, klikime järgmisele lingile.

Noorima lapsega tegeledes olen täheldanud sama käitumismustri kandumist pärisellu. Kui olin saanud ta mõningase vaevalise heitluse tulemusena eemale “Minecrafti”, “Simsi” ja “DOTA” maailmast, pani tüdruk ette, et võiksime mängida lauamängu. Selge, seame mängulaua põrandale, jagame kaardid, paneme valmis kõik nupud, teeme esimesed käigud… ja äkki teatab tüdruk, et ei taha enam mängida, vaid hoopis kelgutada. Mängime ikka lõpuni, panen ette, kuid tüdruk jääb resoluutseks.

Hea küll. Topime vatid selga, võtame kuuri tagant kelgu, vean tüdruku kilomeetri kaugusele kelgumäele, laseme ühe korra koos alla, naerame, kiljume üle hüpeka sõites… ja alla jõudes ütleb tüdruk, et tal on kelgutamisest kõrini, lähme koju. Tagasi jõudnud, pole iseteadlik preili jõudnud veel kombekatki seljast võtta, kui juba tuhatnelja arvuti poole tõttab.

Vanemad küll väidavad, et mängupäevi “on nädalas vaid kolm”, kuid ometi pole ühelegi laste arvutitest seatud ajalist piirangut, mida IT-ga tegeleval isal ometi nii lihtne teha oleks.

Nii lihtsa variandi ettesöötmisel leiavad lapsed ju loomulikult, et ega neil tegelikult muud teha olegi, ning sukelduvad tagasi virtuaalsete brikettide tulistamise juurde. Oma suure kire kokandusega tegelemise vahepealt poetab ema korraks üle õla, et lapsed võiksid ju näiteks raamatut lugeda, aga need silma- ja kõrvapaarid on end juba teise maailma sisse loginud, järel on vaid arvutitoolil istuvad hüpnotiseeritud füüsilised kehad. Ema jätkab sibulahakkimist.

Ma ei kirjutanud seda lugu tänapäeva tehnika maapõue needmiseks ega igatse tagasi vanu aegu, mil inimesed istusid lõkke ääres, laulsid rahvalaule ja vaatasid üksteisele silma. Vastupidi, tehnika on loonud meile imelisi võimalusi: tänu sellele olen maakera teisel poolel viibides saanud sekundite jooksul teada, kas minu lähedastel on kõik ikka hästi. Siiski leian, et laste ja noorte keskendumisvõime ning tahe ettevõetud tegevust lõpuni viia võis olla tugevam ajal, mil klassikalise meelelahutusvormina nähti pigem reaalajas muutumatu raamatu lugemist või õues mädamuna mängimist.

Nautigem üksteise olemasolu

Olen tänulik oma vanematele, kes ei andnud kordagi järele mu mangumisele saada endale “The Simsi” arvutimäng, kes seadsid piirangu olla arvutis vaid tund päevas, kes ei ostnud mulle oma arvutit, ehkki majanduslik olukord seda võimaldanuks. Isikliku rüperaali sain alles 18. sünnipäevaks. Alles hiljuti on mu kuklas võimsust kogunud peenike hääl, mis pikema Twitteri kerimise peale põlglikult küsib: “Ja mida me praegu nüüd siis teeme?”, ning sunnib mind keskenduma mõnele käsil olevale projektile või tegema midagi, millest tuleviku-minal kasu võiks olla.

Siinsetele lastele üritan välja mõelda võimalikult palju asendustegevust. Viimane sõna jääb aga alati lapsevanematele ja nemad, nagu tundub, sõna sekka öelda ei soovi.

Ann Katarina Meri, Rootsis töötav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 421 korda, sh täna 1)