Infoväli ja ajakirjanduse vastutus

 

võim

Ahto Lobjakas leiab, et Eesti põhiseadus on inimõiguste vastane, nimelt kuulutatakse põhiseaduses Eesti riigi ülesandeks eesti rahva, keele ja kultuuri kaitse (“Inimõiguste teema on Eestis kahepoolse surve all” PM 10.12.2015). Rahvuskultuuri ja seda toetava riigi idee pesitsevat parasiitidena inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse puhtal pinnal ning need tuleks sealt koristada. Peale selle ongi eesti kultuur lausa mikroobi mõõtu, märkamatu, “kui selline asi üldse olemas on” (“Võitlus Eesti hinge pärast”, PM 9.11.2015).

Nõukogude Liidus elanud inimese jaoks ei ole selles arusaamas midagi uut. Ka siis oli väikerahvaste vastik natsionalism uuemal ja suuremal ühtsusel risuks jalus, ka siis segas see inimestel realiseerimast nende õigust “tunda end kõikjal nii nagu kodus” – nõnda seda sõnastatigi. Mõtet, et võib-olla ei sobi end võõra inimese magamistoas sisse seada, ei tulnud pähe siis ega ka nüüd.

Madjakaga võõrasse korterisse

Ahto Lobjaka vaatenurk on mehe oma, kes “üksikisiku õiguste võimu” madjakana kasutades rajab endale jõuga teed võõrasse korterisse, manades ettejääjaid “kitsamalt defineeritud grupihuvide teenimise” ja “kogukondlikult määratletud alusväärtuste” eest.

Aga on olemas ka teine vaatenurk, millele on vastuvõtmatu Lobjaka unifitseeritud kasarmu-maailm ja kes näeb meie Maad üksteist arvestavate ja sõbralikult koostööd tegevate perede ja kodude (rahvaste ja riikide) maailmana. Kultuuriline mitmekesisus kui ühine rikkus, väärtus, mida tuleb toetada ja arendada, mitte halvustada ja eitada. Selles maailmas ei saa küll igaüks tunda end igal pool täpselt nii nagu oma kodus, kuid kõigil on see võimalus ja oma koht – kodu – olemas. Nüüd on meie otsustada, kumba maailma tahame me rajada.

Aga kas tuleviku maailm sõltub ainult meie otsustest? Viimase aastasaja kogemused peaksid meid ettevaatlikumaks tegema. “Ei ole kahtlust, et mineviku sotsiaalkonstruktivistlike eksperimentide ebaõnnestumise põhjuseks on ühest küljest nende plaanide puhas rumalus või nende täitmisviisi arutus. Kuid ebaõnnestumise põhjuseks võivad olla ka väär­arusaamad, mis on viinud selliste ohvrite nõudmiseni inimestelt, mille toomist on enamik pidanud raskeks või võimatuks,” on kirjutanud Antonio Damasio (kui soovite veenduda tsiteeritavate isikute kompetentsis, guugeldage nime). Võib-olla peaksime enne otsustamist välja selgitama, kas soovitu on üldse võimalik. Mil määral on inimeste käitumist võimalik suunata?

Enamikule inimestele näib olevat märkamatuks jäänud viimase mõnekümne aasta jooksul toimunud paradigma vahetuse mõõtu murrang nii reaal- kui ka inimeseteadustes. Ma ei tea, kui paljud teavad, et paarikümne aasta jooksul on loodusteaduste areng muutnud selle, mida olime seni pidanud kõiksuseks, mõneks sajandikuks kogu Universumist. Meie arusaam inimesest on aga muutunud veelgi enam: ettekujutus inimesest kui kaalutlevast, oma käitumist ratsionaalselt kujundavast olendist on osutunud müüdiks.

Ma küsiks: kui on teada, et pool inimese käitumisest on geenidega kaasa antud, pool aga määratud kultuuri poolt, siis mida on ühiskonna kohta öelda inimestel, kes ei tea, mis on kultuur või kas selline asi üldse olemas on, ning kes ütlevad, et inimeste ja ühiskondade käitumise bioloogilise tagapõhja nägemine “ei ole euroopalik” (PM-i päevaintervjuu Ahto Lobjakaga, küsitleja Priit Pullerits)? Kultuuri vältimatus tuleneb inimese ühiskondlikust loomusest, “kultuur ei ole fakultatiivne” (Juri Lotman). Ajakirjanduses laialt levinud inimkäitumise bioloogilise aluspõhja ignoreerimine ja eitamine sunnib küsima, kas koolides on mingi inimeseõpetuse kursus üldse veel olemas. Ilma mingisugustegi teadmisteta neis valdkonnis ei ole võimalik kirjutada sisukat ühiskonnakriitilist artiklit, küll aga lennukaid belletristlikke fantaasiaid. Viimase ilmekad näited on Ahto Lobjaka siinviidatud artiklid ja intervjuu.

Kultuuri kasvatakse

Igaühel on vaba voli defineerida kasutatavaid mõisteid nii, nagu ta heaks arvab, kuid seda tuleks teha nii, et säiliks side reaalsusega. Defineerides euroopluse inimese teadliku valikuna, kaotab selliselt defineeritud eurooplus praktilise rakendatavuse, sest inimeste pea kõik otsustused sünnivad alateadlikult. Samuti ei sünni inimene eurooplasena seetõttu, et ta sünnikohaks on Pariis, see mõte pole parem rahvuse määratlemisest “vere järgi”. Kultuuri ei sünnita, kultuuri kasvatakse ja inimene võib kuuluda kristlikku kultuuri ka siis, kui ta Kristusest kuulnudki pole. Kultuurikeskkond kui kasvukeskkond on see, mis määrab tulemuse (vt näit Lauri Vahtre “Suur pettumus”). Lobjaka tsiteeritud Derrida oma nn dialektilisest materialismist laenatud (à la “liikumine on see, kui ese samaaegselt asub antud ruumipunktis ja ei asu seal”) eputava kõnepruugiga on antud juhul siiski normaalselt tõlgendatav: erinevad kultuurid muudab euroopalikeks see, et neis on olemas selgelt piiritletav Euroopale omane ühisosa. See tõdemus on sisukas, kuid triviaalne.

See teema poleks väärinud ülesvõtmist, kui sellel poleks laiemat tähendust. Eesti ajakirjandus on tekkest alates täitnud olulist rahvavalgustuslikku rolli. Ajakirjandusel on ka praegu täita väga oluline osa Eesti kultuuriruumi taastootmisel ja kujundamisel, kuid ta suudab seda teha vaid siis, kui ta suudab eristada argumente ja arvamusi.

Esimesed toetuvad teadusele, teiste aluseks on inimeste soov, “et asjad oleksid nii”. Seejuures on teadus pidevalt arenev, temaga tuleb kaasas käia. Möödunud sajandi keskel oli nn SSSM (Standard Social Science Model ehk ühiskonnateaduste standardmudel) ühiskonna kirjeldamisel täiesti arvestatav, nüüd pole see, Steven Pinkeri ütluse järgi, isegi mitte enam lihtsalt väär. Ma ei tea, kas ajakirjanike koolitamisel õpetatakse neile Derrida’d, Lacani, Foucault’d jt, võimalik, et see ongi neile vajalik, kuid kasulik oleks teada, et kõigi eelmainitute elutöö pärineb ajast enne eespool mainitud teadusmurrangut ja neil ei ole selles uuenemises mingit osa. Prigogin, Lévi-Strauss, Lotman, Damasio, Pinker, Kahneman jt on nimed, kelle raamatud ja artiklid – kui algallikate juurde jääda – on lugemist ja uurimist väärt.

Alustada võiks aga kõigile kättesaadavast Stanfordi ülikooli “Human Behavioral Biology” (“Inimkäitumise bioloogia”) loengutsüklist, suur osa praegu ajakirjanduses kohatavaid rumalusi jääks siis ehk toimetaja sõela kinni. Kolmel vaalal asuva lameda Maa tasemel kirjutised XXI sajandi ajakirjanduses ei tee au autoreile ega ajakirjandusele.

Tiit Kärner, saarlasest teadlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 194 korda, sh täna 1)