Saaremaale on varjupaik hädavajalik (3)

Praegu on ka meil Saaremaal teravalt üleval naiste ja laste varjupaiga küsimus.

Kuna olen kaua töötanud kiirabis ja osalenud sotsiaaltöös, siis olen korduvalt kokku puutunud ka perevägivalla ja selle tagajärgedega ning tean, et turvakodu, kust häda korral võiksid naised ja lapsed peavarju leida, on Saaremaal hädavajalik.

Vaja on täiesti neutraalset pinda, kust hädasolija abi leiaks ja seda ükskõik mis kellaajal ööpäevas.

Nagunii on öösel sinna kaugemalt tulla rohkem kui raske, kuid kui väga vaja, siis on olemas koht, kust leida abi ülekohtu ja vägivalla eest. Teadmine, et selline koht on olemas, on vajalik ja lohutav hädasolijaile, kuid distsiplineerib ka vägivallatsevat perepoolt.

Oma mehega kohtama

Küllap läks elu paljude noorte perede jaoks keerulisemaks siis, kui kadusid kolhoosid, kadusid meeste töökohad kodu lähedal. Pered jäid lahku, mehed läksid tööd otsima kaugemalt. Kel vedas, sai tööd Eesti piires, kuid paljud olid sunnitud otsima edasi Venemaalt või hoopis kaugemalt välisriikidest. Algul oodati mehi ja mehed ootasid perega kokkusaamist, kuid kõik olid noored ja aeg tegi oma töö. Tekkisid arusaamatused, möödarääkimised, armukadedus ja kõik see kokku lõppes tüliga. Kui inimesed suutsid end ohjeldada, siis kasutati sõnu. Temperamentsematel ja siis, kui kaasnes alkoholi mõju, läksid käiku ka käed.

Kunagi kohtasin tuttavat noort naist, kes oli end väga kenasti üles mukkinud ja ootas bussi. Küsisin, et mis pidu temal ees seisab. Ta vastas õnnelikult, et läheb Tallinna oma mehega kohtama. Mees töötab seal ja kuna nad ei taha teineteisele võõraks jääda, siis ühel nädalavahetusel sõidab mees koju, teisel tema Tallinna.

Möödus paar-kolm aastat ja nad ei sõitnud enam kumbki teineteisega kohtama, vaid mõlemad olid leidnud uue kaaslase. Mees oli hakanud koju tulema purjuspäi, süüdistama naist kõrvalhüpetes, riid paisus tüliks, nii et pärast mehe koduskäiku nähti naist sageli sinise silmaga. Aeg ja lahusolek olid teinud oma töö.

Kunagi elas vanem abielupaar, kes palgapäeval võttis koos viina, tekkis sõnelus, mis paisus teineteise peale röökimiseks, solvavate sõnadega räuskamiseks ja lõpuks ka füüsiliseks arveteõiendamiseks. Kuna naine oli pisike, mees aga suur, siis oli arvata, kes jääb kaotajaks. Naine pistis juba aegsasti jooksu, mees esimese kättesattunud löömariistaga järel.

Külas oli seda vaatepilti harjutud nägema pea iga palgapäeva järel. Kord jõudis naine joosta eemalseisva taluni, kus elas üksik vanatädi. Naine palus ja anus, et perenaine ta ruttu peidaks mõrtsuka eest ega reedaks mehele ta asukohta. Nii ka tehti. Naine ronis kiiruga pööningule. Kohe saabus ka tulivihane mees kirvega. Perenaine muidugi ei reetnud jooksus olevat naist, vaatamata mehe ähvardustele, kuid naine, kes oli ka alkoholi mõju all, ei pidanud ise enam vastu ja hakkas meest pööningult sõimama.

Pöörases vihas röökis mees nüüd juba süütu perenaise peale, lubas tappa ja maja maha põletada. Selle ajaga jõudis naine pööningult alla tulla ja uuesti jooksu pista. Järgmisel päeval tuldi koos perenaist häbistama, et ta oli end võõrasse ellu seganud. Perenaine värises kõigest sellest veel hulk aega ja valutas iga kord südant, kui paaril jälle joomaks läks. Olgugi et naine sealt enam varju ei leidnud, ei pruukinud mees seda uskuda ja keegi ei võinud kindel olla, et tuli vaese abistaja räästasse ei satu.

Abiotsimine on eneseületamine

Tean ka peret, kus oli neli väikest last. Mees oli tubli töömees, kuid vahel armastas siiski napsitada ja hilja öösel koju tulla. Seda aega ootas naine alati hirmuga, sest alati tuli mees halvas tujus ega valinud, keda esimeseks raputada või lüüa. Ta ei halastanud ka lastele ja nii ootas ema, lapsed riides, õudusega purjus isa tulekut. Vahel läks ta ka ööseks oma vanematekoju, kuid siis oli süüdistamine tavalisest veelgi suurem.

Oli ka perekond, kus naine sai purjus mehelt peksa laste silme all, sest ta oli haige. Tal polnud peksu eest kuskile minna ja lõpuks ta ei suutnudki seda enam. Õnneks saatus halastas talle ja kutsus ära sinna, kus pole muret ega vaeva.

Teinekord me ei oska ega taha aru saada probleemist, mis meid ennast otseselt ei puuduta. Me ei saa riputada oma probleemi kellegi teise kaela. Hea inimene võib meid ju hädas küll aidata, kuid milliseks kujuneb tema oma elu pärast seda ja kas ta tänu asemel hoopis kahetsust oma hea südame pärast ei pea tundma?

Seepärast on väga vaja kohta, kust leiaksid varju ja lohutust need, kes seda hetkel väga vajavad. Keegi ei lähe naljapärast oma kodust välja otsima abi ja varju just selles kodus valitseva kurjuse ja ülekohtu eest. Inimese, tavaliselt naise jaoks on see suur eneseületamine, et oma pere elu ja olukord üldse avalikkuse ette tuua. Naabrinaisel pole mingit vaikimiskohustust ja järgmisel hommikul võib abitahtja hädast koos rääkija kommentaaridega kuulda terve ilm. Turvakodus seda hirmu aga pole ja elu võib edasi minna.

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 251 korda, sh täna 1)