Meil ei ole varjupaika? (6)

Üllatusega kuulsime riigitelevisiooni uudistesaatest “Aktuaalne kaamera” (24.01), et naiste varjupaigateenus on lõpuks laienemas ka saartele. Uudise edastas sotsiaalministeeriumi ametnik, võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Katri Eespere. Saatsin arupärimise, kust tema info tuleb ja miks meie ei klassifitseeru järsku enam teenusepakkujate alla. Meilile ei ole ta      kolme päeva jooksul vastanud, telefonile samuti mitte. Inimene on hõivatud.

Tallinn ja Saaremaa on kohati teineteisest ikka väga kaugel. Meie siin kohapeal teame, et just sellest aastast lõpetab tegevuse üks asutus, mis pakkus pikki aastaid laste ja naiste varjupaigateenust.

Tihti on naiselgi süüd

2001. aasta lõpus avati koostöös EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse ja Kuressaare linnavalitsusega varjupaik Laurits. Algusaastail oli varjupaik mõeldud hooletusse jäetud ja ohtu sattunud lastele, 2007. aastast tuli juurde naiste varjupaigateenus, kuna selle järele oli vajadus. See vajadus ei ole ka nüüd kuhugi kadunud, vaid suureneb aasta-aastalt.

Kurb, et üks päris hästi töötanud süsteem on ära lõhutud. Tavainimene võib ju arvata, mis vägivalda või probleeme meie turvalisel saarel siis ikka on. Siiani kohtame suhtumist, et naised on ise süüdi, provotseerivad, lausa nuruvad rusikat.

Olgem ausad, paljude aastate töökogemus näitab, et tihti on, jah, naiselgi süüd. Koos juuakse ja koos lüüakse. Naisel on koht, kuhu pöörduda, meestel ei ole sedagi. Vägivalda ei saa siiski õigustada mitte mingis olukorras. Ka alkohoolikust naine on inimene, vajab kaitset ja abi. Ja igaühele tuleb anda võimalus, kui ta vaid ise seda tahab.

On muidugi ka selliseid naisi, kelle eest võitlevad ja võimlevad kõik instantsid, ent kes ise oma probleeme isegi ei tunnista ega ole veel abiga rahul ka. Kahjuks kõiki aidata ei saa. Inimene ise peaks ikka poolele teele vastu tulema ja veidigi vaeva nägema. Praegune ebaturvaline elu ei välista mitte kellegi jaoks meist ühel päeval või ööl kuhugi varjupaiga uksele koputamist.

Varjupaika tööle ei satu igaüks. See peab ikka üks “poolsegane” inimene olema, kes tuleb miinimumtasu eest parandama katkisi olukordi ja katkisi inimesi. Ametnikud sulgevad reedel kell 17 arvuti ja lähevad koju. “Varjupaigalood” siis tavaliselt alles pihta hakkavad. Tuleb lähtuda seadustest, sissekirjutusest, lähedaste olemasolust, aga ennekõike inimlikkusest. Ei saada ju minema kahe karguga 80-aastast välismaa kodanikku, kellele poeg on keretäie andnud. Valus on vaadata vana naise pisaraid, kui kaks kuud arutatakse, mis temast edasi saab. Samuti ei saada öösel tänavale teismelist tüdrukut, kes teab, et ema on purjus ja magab.

Hindeks “neli pluss”

Ma ei hakkaks praegu ja siin tuima statistikat ära tooma, aga olenevalt aastast on varjupaigateenust vajanud 30–60 inimest. Need on öömaja vajajad. Lihtsalt nõu ja abi saajaid on igal aastal saja ringis. Aruanded, mille täitmine ei ole just lihtsate tööde killast, on saadetud igal aastal sotsiaalministeeriumile. Hoolekande valdkonna inimene teab, millest ma räägin.

Seda, et Saaremaal ei eksisteeri varjupaika, oleme kuulnud varemgi. Ikka ja jälle tuleb mõni kolleeg koolituselt, õppepäevalt või seminarilt ja teatab: “Aga meile räägiti, et Saaremaal varjupaika ei ole.”

Võin oma sõnadega siin lahti kirjutada, millest see on tulnud.

Eestis lõid tublid naised 2006. aastal naiste varjupaikade liidu, kuhu alla on koondunud 13 naiste tugiasutust üle Eesti (lisan meeldetuletuseks: Laurits avati Kuressaares 2001. aastal). Nad on hakkajad ja tublid, kirjutavad projekte, on saanud toetust Norra riigilt ja nüüd ka juba paaril aastal sotsiaalministeeriumilt. Neil on oma jurist ja psühholoog, kõik on kõrgelt haritud ja asjalikud inimesed. Eks sellepärast ei peagi nad liitu mittekuuluvaid varjupaiku tegijateks. Möödunud aasta lõpul korraldas sotsiaalministeerium naiste varjupaigateenusele riigihanke, kust said toetust jällegi vaid varjupaikade liitu kuuluvad asutused.

Sellest aastast hakkab Kuressaareski naiste varjupaigatööd korraldama Pärnu naiste varjupaik, teenused arenevad ja paranevad. Laste turvakodu kaks tuba on sellest aastast Pikk 2A asuvas sotsiaalmajas.

Loodame, et lõpuks võidab siiski abivajaja. Siiani oleme saanud oma tugivõrgustikuga hakkama, kõik spetsialistid on omavahel tuttavad. Ega igaüks tahagi ulmelisi summasid oma paari hinnalise lause eest, nagu mandril tundub olevat.

Mina julgen panna varjupaiga Laurits töö hindeks kõva “neli pluss”. Oleme teinud siin kõik endast oleneva ja tihti ka rohkem. See ei ole enesekiitus, oleme tõesti olnud vajalikud. Eriti kurb on nende lugude pärast, millesse on kaasatud lapsed. Seda rohkem rõõmu on hiljem, kui tuleb tagasiside, et perel läheb hästi. Lapsed on tulnud meid hiljem veel tänama ja külastama. Neil hetkedel tunned, et oled teinud õiget asja. See on olnud põnev aeg. Edu uutele tegijatele, töö sellel põllul ei lõppe kunagi.

Anneli Jakobsoo, Kuressaare laste ja naiste varjupaiga Laurits juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 720 korda, sh täna 1)