Ruhnlasi hoiab põnevil salapärane laevavrakk (6)

LAEVAVRAKI JÄÄNUSED: Seni andsid ranniku lähedal uppunud laeva olemasolust kinnitust tormide järel randa kandunud plangud ja palginotid. PRIIT KAPSTA

LAEVAVRAKI JÄÄNUSED: Seni andsid ranniku lähedal uppunud laeva olemasolust kinnitust tormide järel randa kandunud plangud ja palginotid.
PRIIT KAPSTA

Ruhnu sadama juures asuva laevavraki suveks kavandatud uuring peaks tooma selgust, kas kaldast mõnesaja meetri kaugusel ja mõne meetri sügavusel merepõhjas lebav alus on 155 aastat tagasi uppunud Inglise laev.

Muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio ütles, et amet kavatseb paar aastat tagasi Ruhnu veetee mõõdistustööde käigus sonariga merepõhjast avastatud laevakujutisest ajendatuna hakata vrakki uurima ning selle vajadusel muinsuskaitse alla võtta.

Kui seni andsid ranniku lähedal uppunud laeva olemasolust kinnitust laevavraki küljest pärinevad, tormide järel randa kandunud plangud ja palginotid, siis Ruhnu veeteed mõõdistanud Peeter Ude tuvastas paar aastat tagasi sonariga vraki täpse asukoha sadamast sadakonna meetri kaugusel.

Täpsed andmed, millise laeva vrakk on Ruhnu sadama juures oma viimse puhkepaiga leidnud, esialgu puuduvad, kuid ainest spekuleerimiseks jätkub. Kultuurimälestiste riikliku registri andmetel kirjutas ajaleht Saarlane 1910. aastal, kuidas 1859. aastal läks Ruhnu ääres hukka Inglismaalt Montrose linnast pärit laev Alexander, mille tagumise nikerdatud ilustuse ruhnlased oksjonil oma kiriku ehteks ostsid.

Teise pärimuse kohaselt on ornament Ruhnu all madalikule jooksnud Šoti laeva Clio ahtrikaunistus. Tuletornide ehitaja Armas Luiga väidab aga 1982. aastal ilmunud raamatus “Eesti tuletornid”, et Ruhnu puukiriku välisukse kohale kinnitatud ornament on tegelikult ahtri-
ilustus, mis kuulus Ruhnu all hukkunud purjelaevale Aleksandra av Mont Rose.

Üle 30 aasta vrakke uurinud Eesti meremuuseumi merearheoloogia teadur ja uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss leiab, et suure tõenäosusega on kiriku ornament tõepoolest laeva ahtrikaunistus ning sama laev võib lebada Ruhnu sadama lähedal.

“Selles, et kiriku ornament on laeva ahtrikaunistus ei maksa kahelda – ma ei usu, et Ruhnu meestel oli vajadus minna Kuramaale tellima niisugust ornamenti, kui laevahuku materjali oli ümber saare, ja laevaõnnetusi seal toimus,” selgitas allveearheoloog.

Mässi hinnangul tundub nikerdus kuuluvat omaaegsele suurele sõjalaevale. “Ornamendi mõõtmete järgi võib hinnata, et see oli soliidne ja suurte mõõtmetega laev, küllap ta oli 50 meetri pikkune,” pakkus Mäss. “Kui suure laeva vrakk ja kiriku kaunistus omavahel haakuvad, siis on see ka omamoodi põnev romantiline merelugu,” lisas ta.

Ruhnu sadama juurest merepõhjast sonariga vrakikujulise kontuuri avastanud Peeter Ude rääkis, et meremõõdistustehnika kvaliteet läheb aasta-aastalt paremaks ning võimaldab järjest rohkem uppunud laevu üles leida. Näiteks Oslos leiti sadama sissesõidult, mida on uuritud ja mõõdistatud korduvalt, alles paar aastat tagasi kaks põhjalastud allveelaeva, mida varasem tehnika välja ei sõelunud.

Ruhnlane Priit Kapsta (fotol), kes põneva loo kadunud laevast Ruhnu blogis eelmisel nädalal päevavalgele tõi, ütles Saarte Häälele, et laevavraki leidmine on Ruhnu jaoks kindlasti suur sündmus.

Arvestades aga kirikut kaunistava puunikerduse võimalikku seost kadunud laevaga, meenutab see lugu pisut ka Indrek Hargla sulest ilmunud keskajast jutustavaid põnevikke.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 994 korda, sh täna 1)