Elutöö tehtud, elu töö aga läheb edasi

LAPSEPÕLVESÕBRAD: Jüri Lukanin ja Evald Aavik 2015. aasta suvel.  MARJE MARIPUU

LAPSEPÕLVESÕBRAD: Jüri Lukanin ja Evald Aavik 2015. aasta suvel.
MARJE MARIPUU

21. jaanuaril tunnustas Eesti Kultuurkapital elutöö preemiaga teatri- ja filmimeest Evald Aavikut, kelle arvukatesse osatäitmistesse kuuluvad rollid sadakonnas teatrilavastuses ja umbes 20 filmirolli.

 

Aaviku esialgne siht pärast Kuressaarest lahkumist oli 1961. aastal jätkata viiuliõpinguid Tartus. Kõik viitas sellele, et peamiseks loomevaldkonnaks saab tulevikus muusikamaailm. Evald meenutab: “Kui olin kuueaastane, ostis isa laadalt kaheteist bassiga akordioni ja õhtuks olid mul sellel kolm lugu selged.”

Kui Evald õppis 3. klassis (klassijuhatajaks oli Heli Lääts, toim), algasid viiuliõpingud vastavatud muusikakoolis. Saaremaal osales ta aktiivselt muusikaelus: mängis Kuressaare sümfoniettorkestris ja õhtukooli estraadiorkestris. Sellest ajast pärineb sõprus Jüri Lukaniniga.

“Oleme Evaldiga suured sõbrad, kuigi vahepealsetel aastatel kaotasime teineteist silmist. Armastame mõlemad muusikat ja nüüd meenutame aegu, mil tegime ise või kuulasime lausa hommikutundideni väga erinevaid žanre,” rääkis Jüri Lukanin. Ta lisas: “Kahjuks oleme ainult meie kahekesi järele jäänud, meie orkestrikaaslased – Leo Nõmm, Märt Põld, Ants Viidol, Herbert Priske, Hellar Saar – jälgivad meie tegemisi pilvepiirilt. Elu on ju nii lühike ja kuigi mina elan Moskvas, oleme püüdnud igal suvel Saaremaal kohtuda.” Jüri sõnul on Evald väga musikaalne, valdab perfektselt viiulit ja mängib hästi ka klaverit. “Temaga on väga huvitav rääkida, tal on hea mälu, suurepärane jutusoon ning põhjendatud, mõnikord ka kriitilised arvamused ümbritsevast elust,” märkis Jüri.

Saatuse keerdkäigud

Nagu märgitud, viis Evaldi Tartusse soov viiuliõpinguid jätkata, kuid saatus tahtis teisiti. 1962. aastal astus Evald Vanemuise teatristuudiosse, kus tema õpingukaaslased olid näiteks Raivo Adlas, Raine Loo ja Evald Hermaküla.

1985. aastal viis tee Evaldi Vanemuisest Ugalasse, sealt Noorsooteatrisse ja ringiga tagasi Tartusse. Selle aja sisse mahub arvukalt teatri- ja filmirolle. Esimene filmiroll tuli 1968. aastal – leitnant Aav Jüri Müüri filmis “Inimesed sõdurisinelis”. Paljudest osatäitmistest filmides on tuntumad Võõras Olav Neulandi “Tuulte pesas” 1979. aastal ja näitlejale endale väga südamelähedane Bernhard Laipmann Mark Soosaare filmis “Jõulud Vigalas” 1980. aastal.

Enim kuulsust on Evaldile aga toonud Sulev Keeduse film “Georgika” (1998), mis osales 30 festivalil ja tõi hulga auhinnalisi kohti. Jakubit mänginud Evald pälvis mitu parima mees­osatäitja preemiat, lisaks Kultuurkapitali aastapreemia ja riikliku kultuuripreemia.

Eluunistus jääb täitmata

“Minu eluaegseks unistuseks jääb soov olla Saaremaa kutselise teatri näitleja,” avaldas juubilar mõtte, mida aastakümneid endas kandnud. Ta nimetab end emigrandiks, kes väga tahtis Saaremaale tagasi tulla ja selle nimel ka aktiivselt tegutses.

1991. aastal osales ta Võhmal mõttetalgutel, kus oli koos palju tuntud tegijaid: Marju Lauristin, Liia Hänni, Jaak Allik, Siim Kallas, Ülo Vooglaid, Peeter Tulviste jpt. Tol ajal hakkas idanema idee kutselise teatri taasloomisest Kuressaares. Selle nimel tegutses Evald väga aktiivselt: vestles Saaremaalt pärit kutseliste näitlejatega ja arendas mõtet teatri jaoks noorte näitlejate koolitamisest. Aeg ei olnud aga idee teostumiseks küps ja kui Kuressaare linnateater 1996. aastal avati, leidis Evald, et tema aeg on möödas. Linnateatri egiidi all on ta siiski osalenud lavastuses “Ma armastasin sakslast”.

Kui elu oleks läinud unistuste rada pidi, oleksid võib-olla silmapaistvad saavutused filmimaailmas olemata. Kindel on aga see, et huvi saarlaste elu ja tegemiste vastu jätkub tänaseni: “Senikaua, kui inimene on ümbritsevast huvitatud ja tema tegemised teistele huvi pakuvad, ei ole aastate arv määrav. Kõige laastavamalt mõjub tarbetuse tunne. Olen tänulik elutöö preemia eest, mis näitab, et midagi on siin ilmas ikka tehtud,” on Evald rahul.

“Evaldi tekk”

Viimased kaheksa aastat on Evald olnud seotud Tartu Uue Teatriga. Tema 70. sünnipäeva 2011. aastal tähistas teater lavastusega “Ird, K.”, mis etendus ka Kuressaares.

Juubeliõhtul, 24. jaanuaril esietendus teatris audiovisuaalne lavastus “Evaldi tekk”, mille valmimisele aitasid kaasa Gabriela ja Tõnis Liivamägi ning Martin Rästa.

“Nii väikesel maal ei saagi olla oma ilma,” märgib peategelane lavastuses. Alltekst viitab oskusele õppida elult tolerantsust, toimetulekuoskust ja teadmist, et tuule suund võib olla kord idast, siis läänest, puhuda ka jäiselt põhjast, lapiteki mustri kujundavad inimene ja tema    saatuse keerdkäigud. Juu­beliks kinkiski teater näitlejale lapiteki.

Elutöö on tehtud, elu töö jätkub. Temale omase sarkasmiga mainib Evald: “Sünnilt saarlasena olen ma kindlalt ka surmalt saarlane, sest maalapp Kudjape kalmistul on juba ammu nimeliselt märgistatud.” Teki viimane lapp on täpselt paigas.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 387 korda, sh täna 1)