Olukorrast riigis 2015 (2)

KAPO2015

Saarlasest poliitikavaatleja Tarmo Pikneri (pildil) jaoks olid möödunud aasta kolm olulisemat märksõna “valimised”, “pagulased” ja “korruptsioon”.

Valimistel läks teisiti, kui viimasel ajal tavaks saanud – riigikokku pääses lisaks kaks nišierakonda, Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Viimase nišistamine on siiski meelevaldne, kuna suur osa EKRE liikmetest on olnud moel või teisel poliitikas pikka aega. Pigem peeti EKRE-t väheoluliseks selle madala reitingu pärast enne valimisi, kuid nüüdseks on olukord muutunud ja nagu elu näitab, tuleb Helmetega arvestada ka oluliste otsuste tegemisel. Pagulasteema laual hoidmine EKRE poolt on igati tänuväärne.

Vabaerakond on tõestanud end kui seltskond tõeliselt vabasid inimesi, veel rikkumata poliitbürokraate. Kamp toredaid inimesi on kokku tulnud, kes näivad eurokraatlikus asjaajamises kui võõrkehad. Võib-olla see ongi tuleviku poliitika? Peaminister “Hea Taavi” sai Artur Talvikult igatahes kõva peapesu, et ei tabanud Vabaerakonna olemust. Aga eks enda tõestamine “vanade haide” seltskonnas on keeruline.

Senised neli kartellierakonda (reform, sotsid, irl, kesk) olid uues olukorras sunnitud taktikat muutma. Diilitamise võimalused vähenesid ja teerullimist ei saa eriti rakendada. Reformierakond tunneb end kindlalt seni, kuni poliitmaastikul tegutsevad Savisaar ja Helmed. Neile vastandumine kindlustab vajalikud plusspunktid. Kuigi reformaritel pole saavutusi ette näidata (ka palju reklaamitud haldusreformi alustati valest otsast), on koalitsioonipartnerite olukord veelgi hullem. Sotsid tüürivad oma kogenematu husaari juhtimisel rappa ja IRL-ist on järgi vaid raamid, kust pilt kadunud. Nii kestab riigijuhtimise paigallend, mida on tavaks nimetada stagnatsiooniks. Hea Taavi on nii hea, et ei ütle ei head ega halba.

Keskerakond on ammugi eriline fenomen, kes haakis end lõplikult Eesti riigist lahti ja tekitas riik-riigis nähtuse. Savisaare ja Simsoni kahevõitlus esimehe koha pärast pakkus nalja ja rõõmu, traagikat ja pisaraid, vahel tekitas isegi hasarti, kuid Yana Toomi venekeelne karjatus kongressipuldist (“Omasid ei jäeta!”) pani sohu kihutava rongi rööbastele tagasi. Võimuvõitlus pole sugugi lõppenud – eelseisev Keskerakonna fraktsiooni esimehe valimine riigikogus otsustab simsonlaste saatuse.

Presidendi institutsiooni muutmisele tuleks hakata tõsiselt mõtlema. Ainuke roll, millest võiks presidendi puhul rääkida, oleks ühiskonnas tasakaalu tagaajamine, kuid siin pani härra president otse puusse. Selle asemel, et leida tasakaalupunkti kahes enim diskuteeritud küsimuses (pagulased ja kooselu), valis president selgelt ühe poole, andis tulele hagu juurde ja tänitas teist leeri nii kuis jaksas. Milleks meile veel ühte institutsiooni brüsseliitlusele lisaks, kes püüab teisitimõtlemist sallimata maha müüa poliitkorrektseid käitumisnorme. Teaduspõhisest riigijuhtimisest unistades kaaluksin tõsiselt presidendi ametikoha ühildamist teaduste akadeemia presidendi ametikohaga.

On põhjust hirmu tunda

Pagulastemaatika ei kao niipea. Enamgi veel – kui seni on kõlanud vaid immigratsiooni pooldajate ja vastaste seisukohad, siis tõsine analüüs seisab alles ees. Eestil oleks selles arut­elus oma kogemus välja panna nõukaaegsest immigratsioonist, sakslastel ja rootslastel aga oma pikaaegne kogemus lõunamaalaste integreerimises, pigem küll integreerimatuses.

Laskumata pagulasteema analüüsi, vaid mõned seisukohad, millest brüsseliitikud ja poliitkorrektorid tavatsevad mööda vaadata.

Esiteks – eestlastel on põhjust tunda hirmu täiesti uutmoodi ja tundmatu immigratsiooni ees, kuna valus kogemus nõukaaja venestamispoliitikast on rahva mälus. Lisaks otsesele hirmule on eestlastel mure oma järeltulevate põlvkondade pärast, kelle kaela jäävad teise-kolmanda põlvkonna integreerumata immigrantide kogukonnad, kellest on heaoluriikides saanud terrorismi kasvulavad.

Teiseks – eestlastel on õigus muretseda ka pagulastulva pärast teistes Euroopa riikides, kuna senise pagulaspoliitikaga seatakse löögi alla EL-i põhiväärtused, mis on ka meil omaks võetud. Ka n-ö immigratsiooniriike külastades on eestlaste ohutunne ebaturvalisuse pärast põhjendatud. Schengeni viisaruumi ja EL-i kohustuslike pagulaskvootide poliitika ei ole ühildatavad, mistõttu “tänu” nende vägisi kokku traageldamisele vaaguvad mõlemad hinge.

Kolmandaks – tõenäoliste probleemide tekkimisel pole tähtis, kas pagulasi on 550 (meile planeeritud) või 1,1 miljonit (Saksamaal). Pariisi tapatalgud pani toime vaid kolm-neli terroristi. Niisiis polnud mõne üksiku mõrtsuka ohvriteks mitte ainult konkreetsed 130 inimest, vaid tervel kontinendil on toimunud pöördumatud muutused, kus ohvriteks on kõik tervemõistuslikud eurooplased. Seega jutt, et kui pagulasi on vähe, on ka probleeme vähe, ei päde.

Neljandaks – muidugi pole kõik pagulased terroristid ja vägistajad. Kuid Kölnis (ka mujal) pagulaste poolt toime pandud naiste ahistamiskampaania taustal tuleks avalikult rääkida ja vastavalt tegutseda immigratsiooni probleemidega, mitte peita neid poliitkorrektsuse taha. Kui Soome politsei­ametniku intervjuu kohaselt (Helsinkin Sanomat, 1.12.2015) vägistavad Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika immigrandid 17 korda enam kui etnilised soomlased, siis peab ühiskond teadma, milliseid riske võetakse ja kuidas nendega kavatsetakse toime tulla.

Asi on põhimõttes

Korruptsioon on ja jääb. Küsimus on selle avastamises ja avalikustamises. Mittekorruptante ehmatab korruptiivsete summade suurus, millest korralik maksumaksja ei oska undki näha. Tallinna Sadama endiste juhtide hämarate miljonite kõrval võivad Savisaare korruptiivsed summad küll kahvatuda, kuid kuritegelikkus ei küsi summa suurust. Asi on põhimõttes ja poliitikud peavad olema puhtad kui prillikivid, nagu ka Savisaar ise arvas end olevat.

Kui mainitud hiigelsuurte korruptiivjuhtumite lahendid ootavad oma aega, siis üks märgiline juhtum sai lahendi – Neinar Seli kaasus on väga õpetlik. Lisaks süüdimõistvale otsusele huvide konfliktis, kui Seli osales raha eraldamisel Eesti olümpiakomiteele, selgus kurb tõsiasi, et spordi rahastamine on üles ehitatud kanajalgadele, mis ei kannata mingisugust kriitikat. Ei ole normaalne, et riigiettevõtted eraldavad suvalisi summasid kas EOK-le või spordialaliitudele sageli vastavalt sellele, kes parajasti mingi spordiala fänn on ja kes teeb valjemat häält.

Omaette hull lugu on Seli persooniga, kes lisaks ülimalt käpardlikule käitumisele kogu selle protsessi ajal ei suvatse pärast süüdimõistmist oma mugavast toolist püsti tõusta ja minema kõndida. Igal juhul soovitan Madis Kallasel, kes eelmistel EOK presidendi valimistel jäi n-ö teiseks, minna sirge seljaga ja võtta presidendiamet üle.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 291 korda, sh täna 1)