AJAKAJA: Kui kultuurid ei kohtu

Selle nädala alguse uudistes oli sõnum sellest, et Eestist pärit laevakaitsjad mõisteti viieks aastaks vangi. Vaatamata sellele, et India võimud kuuldavasti väitsid, et süüd nagu pole. Meie kultuuriruumis harjunud inimestele suhteliselt kummaline protsess päädis 14 mehe jaoks fiaskoga. Usun, et meeste vabastamiseks on kasutada nii diplomaatilisi kui ka muid kanaleid ning asja on püütud mõistlikult lahendada juba kaks aastat.

Eesti mehed on olnud soliidsed ja kannatlikud, välistanud pagemise, täitnud meile omase korrektsusega ettekirjutusi, esitanud vajalikke dokumente. India kultuuriruumis pole see kõik aga kasuks tulnud. Asjad on arenenud omasoodu, selle riigi kultuuriruumile kohaselt. Ja ega me tegelikult teagi, mis sundis kohut just nii otsustama ja mitte teisiti.

Nii on nende teistsuguste kultuuridega. Nii on ka nende hirmudega, mis meil seoses Süüria sõjapõgenikega on. Nii on see tänapäevases järjest multikultuursemaks muutuvas ja globaliseerumise kontekstis segunevas maailmas.

Soome geeniteadlased on väitnud, et nende rahvusel on tekkinud liiga puhas geneetiline kood. Elukeskkonnast ja kultuuriruumist tulenev geenide vähene segunemine on rahvusele ohtlik, sest soodustab haigusi ja probleeme. Eestlased on aga tänu oma geograafilisele asendile nagu krantsid: hästi ei teagi, kas neis on rootsi, liivi, vene või saksa verd. Või üldse, mis on see puhas eesti veri. Selline geneetiline segunemine on, teadlaste arvates vähemalt, rahvusele kasulik. Samas teeb meie rahvuslikuma maailmavaatega inimesi tänapäeva globaliseeruv maailm murelikuks. Ja ka see hirm on mõistetav: kui meile teistest kultuuriruumidest liiga palju inimesi tuleb, kas me suudame nendega integreeruda, kas suudame kohaneda, kas tulijad suudavad kohaneda, koduneda. Ja kas nad peaksid?

Sõjapõgenike temaatika on meie meediasse toonud arutlused erinevate kultuuride ühildumisest. Sellest, kuidas see rahvaste paabel oma erinevustega tänasel päeval suudaks koos eksisteerida. Hirme on siin rohkem kui vaja ja praktika näitab, et reaalses elus on keeruline ühest ja selget mudelit rakendada.

Aastavahetusel Saksamaal, Soomes ja Rootsis toimunu kinnitab, et muust kultuuriruumist tulnud meeste käitumine ei ole meie kultuuriruumi naistele vastuvõetav. Jah, oleme seda ju kogenud ka oma lõunamaa reisidel, aga kui see nüüd meie oma kultuuriruumis juhtub, siis tekitab see hirmu. On võimalik, et see hirmu ja segaduse õhutamine on organiseeritud. Kuid probleem jääb siiski õhku. See, kuidas meie euroopaliku kasvatusega inimesed on harjunud elama, põrkub järjest sagedamini teiste kultuuriruumidega. Liiga sageli ei olegi see ainult nahavärvis, usus ja keeles kinni. Ka näiteks Ameerikast tulnutel on alati hulgi arvamusi, kuidas seal kõik hoopis teisiti on. Nii ongi vastuoludel ja konfliktidel lihtne tekkida. Igal maal kõik selle maa kommete kohaselt enam hästi ei toimi, sest mis on need selle maa kombed, kui kõik on segunenud?

Mis aitaks? Ega lihtsat lahendust ole. Lisaks sallivuse katsetamisele võiks erinevate kultuuride, usundite ja traditsioonide kohta lihtsalt rohkem õppida. Alates lapseeast kuni kõrge vanuseni. Ehk on siis kergem taluda ka seda, kui kodusele kadakavälule vahel mõni musta nahavärviga inimene satub või kui ise mõnes teises kultuuriruumis oma valge ihu ja blondide juustega kultuuri­šoki põhjustame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)