Teadmatus tuleviku ees on kõige hullem (1)

Anne Tiitson

Alanud aasta tõi kaasa erivajadustega inimesi ja nende hooldajaid puudutavad seadusemuudatused. Käivitus töövõimereform ja muutus sotsiaalvaldkonna abivahendite teenuse korraldus. Sügava liitpuudega tütart hooldav Anne Tiitson (pildil) aga pigem kahtleb selles, et puudega noorte ja neid hooldavate vanemate elu seadusemuudatuste tõttu kergemaks muutub.

Need seadusemuudatused on meie pere jaoks uus asi, millega ma süvitsi tutvuda ei ole veel jõudnud. Nende asjadega on harilikult nii, et ette ei tea midagi. Alles siis, kui teatud olukordadega ise vahetult kokku puutud, selgub tegelikkus. Teadmatus on minu arvates aga kõige hullem.

Muudatused on alati rasked

Olen aru saanud: meie seadusloome on selline, et seda praktilist poolt – kuidas inimene tegelikult toime tuleb ja hakkama saab – eriti ei arvestata. Just see aga, kuidas seadus praktikas rakendub, näitabki, kuidas seadus välja kukkunud on.

Kui nüüd esimese info järgi otsustada, siis ma praegu tõesti ei usu, et need muudatused minu ja mu tütre elu kuidagi kergemaks muudaksid. Pealegi on muudatused ju alati rasked ja nendega peab kõigepealt kohanema.

Selle kohta, kas abivahendite korralduses midagi varasemast paremaks või halvemaks muutus, ma hinnata ei oska. Meie abivahendeid ei rendi, vaid oleme kõik vajaliku ostnud. Missuguseks kujunevad ostetavate abivahendite hinnad alanud aastal, on minu jaoks praegu tume maa. Meil seisab uue ratastooli muretsemine alles ees ja see on alati olnud keeruline, kuna mu tütar on sellise erivajadusega, et tooli peab lapse jaoks ekstra tegema.

Kui töövõimereformist rääkida, siis minu sügava liitpuudega tütar ei ole enam laps, vaid tööealine inimene, aga tema ei saa oma puude tõttu kunagi olema tööga hõivatud, ei saagi olla.

Mina leian, et uutest seadustest ja võimalustest ei ole puuetega inimesi ega nende lähedasi teavitatud piisavalt. Kui ise teavet ei otsi ja end asjadega kursis ei hoia, siis keegi sulle sellest rääkima ei tule.

Näiteks on mu oma lugu selline. Sain sel aastal pensioni. Olen ametlikult olnud oma lapse hooldaja ja ka ise puudega inimene. Sellest ajast aga, kui pension on sotsiaalmaksu-põhise arvestusega, siis ühe seaduse järgi ei olnud omavalitsus kohustatud minu eest sotsiaalmaksu maksma, kuna olen puudega inimene.

Ravikindlustus on mul küll olemas ja haigekassa rahastatud arstiabi tagatud, aga sotsiaalmaksu ei maksnud minu eest keegi. Nende hooldajate eest, kes on terved inimesed, maksis omavalitsus sotsiaalmaksu miinimumpalga ulatuses. Nemad saavad hooldamise eest mingi pensionistaaži, kuna mina olen aga puudega inimene, ei saanud mina midagi.

Hooldamine on raske töö, puuetega noorte vanemad kipuvad kergesti haigeks ja ka ise puudeliseks jääma. Mina leian, et seadusi tuleks muuta ka nende inimeste seisukohast – sotsiaalmaksu tuleb maksta ka puuetega inimeste eest, et ka nemad hooldamise eest pensioni saaksid.

Muidu ma väga ei kurda, olen seni hakkama saanud ja saan ka edaspidi. Mõeldes teistele puudega inimestele ja nende lähedastele – neil võib olla raskem. Puuetega noorte ja nende hooldajate seisukohalt on tulevik tume.

21-aastane vanainimene

Kui praegu tagantjärele mõelda, siis nii kaua, kui Marii oli kooliealine, olid asjad hästi. Nüüd olen vahel naljaga pooleks öelnud, et ta on 21-aastane vana­inimene – tal ei ole isegi kuhugi kodust välja minna. Meil ei ole spetsialiste, kes selliste puudega noortega tegeleksid. Ometi tahavad ka sellised noored koduseinte vahelt välja saada ja tunnevad rõõmu, kui saavad kusagil mujal käia. Samas on sellistele noortele väga tähtis stabiilsus. Ühekordsetest külastustest ei ole abi – see peaks olema koht, kus saab käia pidevalt.

Tänan siinkohal kogukonda Usk ja Valgus meil siin Saaremaal – nemad on Marii vastu võtnud ja nende üritustel saame osaleda.

Õnneks leidub teisigi vastutulelikke inimesi ja ettevõtteid. Tänan Sarbussi, kes siis, kui Mariiga Tallinnas haiglas käime, viib meid haiglasse ja toob sealt ära – täiesti heategevuse korras.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 791 korda, sh täna 1)