Ära ole tänamatu! (12)

vanaemapension1

Kas te olete vahel mõelnud, kust saab alguse kibestumine, õelus, tänamatus? Mul on tutvusringkonnas päris mitmeid emasid, kes on oma laste jaoks teinud absoluutselt kõik. Neid lapsi on hoitud ja poputatud, pärandatud neile maad ja metsad, aidatud neid iseseisva elu peale, raskel hetkel neile toit lauale muretsetud. Kuid nii mõnegi musterema järeltulija käitub, nagu tema vanem oleks vaenlane.

Ma olen näinud nõutuid emasid ja meeleheitel emasid, neidki emasid, kes, naeratus näol, neelavad kõik alla ja ütlevad, et see ju mu enda poeg/tütar, ta ongi selline. Aga kuidas ta sai selliseks? Sa oled andnud endast parima ja vastutasuks ootavad sind su oma lihase lapse rusikalöögid, solvangud või pahatahtlik ärakasutamine. Kas see on liigse ärahellitamise tagajärg? Või on see liigse distsipliini tagajärg ja trots?

Ma olen kuulnud, kuidas tühipalja “Kas ma sulle kohvi pakun?” peale käratab poeg pensionärist emale, et käigu see p… Kuidas jõuab inimene sellisesse punkti? Langeb nii madalale? “Ei, aitäh,” oleks piisav vastus.

Kunagi käisin kohtamas mehega, kes nurises, et talle ei meeldi ema juures külas käia, sest ema pakub iga poole tunni tagant süüa. Sinu ema muretseb, et sul oleks kõht täis, ja sa käid ja ohid sellepärast. Mõnel inimesel polegi ema!

Ja siis tutvusin ma inimesega, kes kaotas oma ema varases teismeeas, temast sai tänavalaps, kelle head inimesed üles korjasid. Ta pidi end nullist üles töötama ja temas pole kübetki kibestumist või õelust, kuigi tal oleks selleks miljon põhjust.

Mul on küsimus neile, kes ei tea, mida tähendab lugupidamine. Seda enam kui teie vanemad on teinud kõik, et teile elus tiivad anda. Milliseid vanemaid te enesele õigupoolest siis soovisite? Töönarkomaane? Alkohoolikuid? Või sooviksite, et oleksite üldse orvuna kasvanud? Kas see oleks olnud parem ja ilusam elu?

Mitte keegi pole täiuslik, ei teie ise ega teie vanemad. Mis iganes on see, mis vimma tekitab, siis on teie asi see sisemine konflikt lõpetada. Kui sa ei suuda midagi oma vanematele andestada, siis on aeg endaga tööd tegema hakata, mitte mürgitada oma vihaga eeskätt iseennast.

Minu isa ei saatnud mulle kunagi isegi sünnipäevakaarti ja kui ta tuleks mulle tänaval vastu, siis ma ei sõimaks tal nägu täis, vaid ma austan teda ainuüksi seetõttu, et ta kinkis mulle elu. Hinnake seda, kui teil on keegi, kes tahab teie elus osaline olla, kui teie vanem otsib kontakti, pakub oma abi, muretseb teie käekäigu pärast.

Ära ole tänamatu! Ära virise, kui su ema ootab sind sooja toiduga – tead ka, kui paljudel inimestel pole vanemaid, kellele jõululaupäeval külla minna? Ära nähva ja ülbitse, kui su pensionärist ema küsib ehk juba teist korda, kuidas sul uue pruudiga läheb, sest ükskord oled sina ka vana ja dementsus on sinugi argipäev. Ära ole lugupidamatu nende suhtes, kes armastavad, hoolivad ja tahavad jagada sinuga kõike, mis neil on. Ära kasuta ära oma vanemate heldust ja headust, saa suureks ja kingi hoopis oma emale või isale puhkusereis, selle asemel, et oodata, kuna nemad sulle ümbrikuga raha saadavad. Oska hinnata seda, mis sul on, kuniks pole hilja.

Kadri Luik, vabakutseline ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 252 korda, sh täna 1)