Kultuuripärl ja mudsu-mudsu Maire

 

UUELE KULTUURIAASTALE VASTU: Maire Sillavee teisipäeval Salme rahvamajas külaliste ootel.  MAANUS MASING

UUELE KULTUURIAASTALE VASTU: Maire Sillavee teisipäeval Salme rahvamajas külaliste ootel.
MAANUS MASING

Neli päeva tagasi Salme rahvamajas kultuuriaasta pidulikul lõpetamisel kolleege võõrustanud valla kultuurijuhile Maire Sillaveele oli lõppev aasta eriline juba seepärast, et sarmikal daamil täitus hiljaaegu ümmargune aastaring.

Kultuuripõldu on Maire kündnud juba 35 aastat. Nende aastakümnete sisse mahub palju ilusat. Hakkajat kultuuritöö eestvedajat on tunnustatud kõikvõimalike maakondlike preemiatega.

Ta on Mudsu-mudsu preemia ja Kultuuripärli laureaat. Maavanemalt on ta käinud vastu võtmas maakonna kõrgeimat autasu – teeneteplaati. Salme vallateatri lavastused ja näitlejad on loorbereid lõiganud nii maakondlikel kui ka üleriigilistel ülevaatustel ja festivalidel.

Unistas hoopis arheoloogiametist

Enamiku neist näitemängudest on lavastanud Maire Sillavee. Tõsi, siinkohal väidab Maire ise, et ei pea ennast lavastajaks, hoopis näitejuhiks.

Olgu sellega, kuidas on, aga lapsena unistas palju raamatuid lugenud endise Kärla valla Mõnnuste küla tüdruk hoopiski arheoloogikutsest. “Mulle meeldis lugeda ja arheoloogia-alased raamatud olid hästi põnevad. Nüüd, kui ma Salmel arheoloogide tööd muinaslaeva väljakaevamisel jälgisin, siis mõistsin, et minule see amet ikkagi ei oleks istunud,” võrdleb Maire lapsepõlveunistust reaalsusega.

Kärla põhikooli lõpetamise järel jätkas paljude huvialadega tüdruk õpinguid Saaremaa pealinna suurimas koolis, toonases Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa keskkoolis.

Keskkooli lõpetamise järel otsustas neiu töölemineku kasuks. Kõigepealt töötas ta postkontoris, siis EPT kaubanduskontoris kartoteegipidajana.

“Kogu aeg mõtlesin aga edasiõppimisest ja sain sisse Tartu riiklikku ülikooli. Hakkasin kaugõppes eesti filoloogiat tudeerima, töö ja ühiskondlik tegevus EPT noorteklubis võtsid aga oma osa ja ühtäkki otsustasin kooli pooleli jätta. Kaks aastat olin kaugõppetudeng,” meenutab Maire noorusaega.

Noorteklubis tegutsemine andis Mairele üha rohkem hoogu ja indu lõbusate estraadipalade publiku ette toomiseks. “Millegipärast pöördusid klubinoored minu poole ettepanekuga, et võiksin mõne estraadipala välja valida, mida siis pidudel ette kanda. Hakkasimegi estraadi tegema,” räägib Maire. “Kuna mul näitejuhi oskusi nappis, siis otsustasin Viljandi kultuurikooli minna.”

Statsionaaris õppimisest ei tulnud midagi välja, kuna 21-aastaselt võttis Saare piiga vastu Lääne-Virumaalt pärit noore mehe kosjad. “Urmas tuli Saaremaale. Varem töötas ta Rakvere EPT-s, siin sai ta turbajaoskonnas samaväärse töö. Mina alustasin õpinguid kaug­õppeosakonnas,” meenutab hiljutine juubilar.

Aktiivne noor naine oli silma hakanud ka tollastele rajooni kultuurijuhtidele. Täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja Leevi Häng kutsus Maire Sillavee inspektoriks. Ametinimi oli küll kurjakuulutav, aga töö iseenesest mitte. Kultuuriosakonna inspektor ei trahvinud kedagi. Tema ülesanne oli kultuurimajade direktorite ja rahvamajade juhatajate nõustamine repertuaari valikul. Tol ajal pidid ju nõukogude autorite ja välismaa autorite looming tasakaalus olema. “Kultuuritöötajad olid targad, teadsid juba, kuidas kava koostada. Tähtis oli see, mis paberile sai,” muigab Maire.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 390 korda, sh täna 1)