Turismireformist. Ausalt (16)

turist

Turismimajandus on Saare maakonna elus märkimisväärne valdkond. Kui lugeda kokku otsesed töökohad ja arvutada keskmine palgatase majutuse valdkonnas, jääb tulemus küll alla maakonna majanduse peamisele vedurile – töötlevale tööstusele.

Samas ei ole külastusmajandus ainult voodikohad, vaid suur hulk teenusmajandust ja müügiettevõtlust, mis teenivad oma põhitulu külaliste pealt ja ainult oma maakonna rahvastiku najal aastaringselt toimida ei suudaks. Lisaks on igal suvel maakonna külaliste teenindamisega hõivatud paar tuhat inimest, kes teenivad lisa oma põhilistele elatusallikatele. Seega on turism igati tähtis valdkond, millest huvitujaid on palju ja tulemuslikkus  oluline.

Peamise probleemina näen senises süsteemis (süsteemi puudumises?) suhtlemisprobleeme. Viimane aasta on seda ainult kinnitanud. Ei ole võimalik rääkida korraga kõigi asjasse puutuvate inimestega ja normaalne info edastamise protsess ei saagi toimida, kui kõigile asjaosalistele sõnumi edastamine kestab kohati rohkem kui kuu.

Mõni väidab veel aasta hiljem, et pole midagi kuulnud, kuigi saab oma turismirakukesele uudiskirju ja koosolekute protokolle. Veel enam, näiteks vallavanemad, kes üldjuhul maakonna küsimustes väga hästi orienteeruvad, pole jaksanud praegust organisatsioonide rägastikku endale selgeks teha. Ja see ei ole etteheide vallavanematele, vaid normaalsetele inimestele täiesti mõistetamatus turismiühenduste paljususes.

See on kultuuri küsimus

On loomulik, et olulises valdkonnas koonduvad asjast huvitatud teemasid arutama ja probleeme lahendama mõnda ühendusse. Nii ka turismis. Mis iganes põhjustel on läinud aga nii, et neid arutelugruppe on mitu, sõnumid on erinevad ja ka omavahelised suhted pole just kiita.

Küllap on kõik inimesed näinud ettevõtmisi, mis toimivad samas seaduseruumis, aga üks neist töötab hästi, kuid teine kiratseb – töötajaskond vahetub tihti ja vaatamata üllastele eesmärkidele takerduvad lahendused vahel raha puudumise, vahel inimeste taha.

Põhjus on erinevas organisatsioonikultuuris, mille üli­oluline osa on suhtlemiskultuur – kas infot küsitakse ja saadakse otseallikast, kas kriitika teiste suhtes on piisavalt argumenteeritud ja taktitundeline, kas enda valitud esindajaid ka tegelikult usaldatakse, kas vastaspoolt kuulatakse üldse lõpuni?

Praegune killustatud olukord võimaldab üksikutel intrigantidel info ära hakkida, seda edasi saata moonutustega ja jätta mulje, nagu tüli oleks majas, kuigi võib-olla vaieldakse täiesti töistel teemadel ja lahenduseni pole lihtsalt veel jõutud. Segadust tekib aga palju ning mitmed toimekad tegijad tõmbuvad üldse eemale. Tüliõhutajaid peavad korrale kutsuma mitte seadusepügalad, vaid kaasliikmed.

Enne teema algatamist tegin minevikus toimunu endale detailideni selgeks, aga mineviku lõputu analüüs ei vii meid täna edasi. Ajaloost tuleb kaasa võtta mõned õppetunnid ja liikuda parema tuleviku suunas.

Tulevikuprognoos ei ole täna helge: mitmed hiljutised või eesolevad maksumuudatused (majutusasutuste käibemaksu tõus, kütuseaktsiisi tõus, parvlaevapiletite hinnatõus, plaanitav automaks) mõjutavad Saare maakonda kui külastuskeskkonda halvasti. Kui lisame siia Eesti rahvastiku jätkuva vähenemise, rahvusvaheliste transpordiühenduste puudumise Lääne-Eesti saartega, aina tugevneva siseriikliku konkurentsi ning 2016. aasta suvel ees ootavad parvlaevajärjekorrad, siis on väljakutseid selles valdkonnas ilmselt rohkem, kui lahendada suudetakse. Aeg tiksub aga halastamatult edasi.

Et ennast kuuldavaks teha, on vaja laiapõhjalist ühendust, kes ei looda üksiku tuttava poliitiku kõnevõime peale, vaid teeb ennast otse, selgelt ja argumenteeritult kuuldavaks, siis hakkavad ka protsessid liikuma.

Võtmetähtsusega sündmuskorraldus

On selge, et keegi ei tule Saare- või Muhumaale voodikoha tõttu, seepärast ei anna suhteliselt suur voodikohtade arv maakonnas head ettekujutust meie tegelikust võimekusest. Majutusasutuste täitumus on palju olulisem ja need arvud pole viimastel aastatel kiiduväärt olnud. Olulisim on pakkuda inimestele (eriti peredele!) huvitavat tegevust ja meeldejäävaid üritusi.

Ooperipäevad ja Saaremaa ralli on kõigile teada maamärgid. Samal ajal on maakonnas kümneid arenemisvõimelisi üritusi, mida veavad särasilmsed sädeinimesed, kuid mitmed neist plaanivad hoopis kokkutõmbamist. Põhjusi võib olla mitmeid: väsimus, liigtihe suvine kalender, toetajate puudus jne.

Samas on just mandri omadest eristuvad üritused ja tegevused need, mis inimesi saarele meelitavad ja kogu majandusharule hoogu annavad. Seega on möödapääsmatu sündmuskorraldusele rohkem tähelepanu pühendada, anda tegijatele rohkem kindlust ja seda tuleb teha ühiselt – omavalitsused ja ettevõtjad, kultuurikorraldajad ja külaseltsid, suuremad  ja väiksemad ettevõtjad, suvised ettevõtjad ja aastaringsed ettevõtjad. Kõigile on ruumi ja otsida tuleb ühisosa, mitte erinevusi.

Kelle huvides ja kes kontrollib?

“Millise ettevõtte huvides ta töötab?” on kostnud tagaselja küsimusi (praegune kultuur ju otse küsimist ei soosi). Vastan: ma ei tee seda üksi ja kasusaajaks on kogu maakond.

Isiklikus perspektiivis pigem kaotan, sest turismitöötajate ülemineku järel turismiühenduse alla kaotame linnavalitsuse struktuurist arendusosakonna ja kaotan ka palgas. Kui soovime demokraatlikku organisatsiooni, siis ei saa ega tohigi keegi seda ainu­isikuliselt kontrollida.

Kui mõni ametnik ka hakkab oma mugavuse nimel ja kontrollikaotuse hirmus isiklikku sõda pidama, siis jääb see tema oma südametunnistusele, kuid head eesmärki ei nurja.

Turismireform on viimastel kuudel kohalikus meedias kõvasti tähelepanu saanud. Kuigi paljud väljaütlemised kubisevad pooltõdedest ja kohati isegi valedest, siis teeb avalikkuse tähelepanu pigem head – varem või hiljem tuleb paari riiaka inimese kõva hääle varjust välja kümneid töökaid ettevõtjaid ja omavalitsejaid, kes on ühise toimimise juba ammu heaks kiitnud ja ootavad võimalust tegutsema asuda.

Simmo Kikkas, Kuressaare linnavalitsuse arendusosakonna juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 964 korda, sh täna 1)