Riigi “pühadekingitus” saarlastele (4)

saaremaa_1

Suursaarte parvlaevaühenduse kvaliteet langeb ja hinnad tõusevad. See räägib hoopis teist keelt kui poliitilised lubadused ja arengukavad.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on juba mitu aastat tegelenud meie suursaarte, Saare- ja Hiiumaa parvlaevaühenduse kulude kontrolli alla saamisega. Selle tegevuse esialgsed tulemused on aga pigem kurvastavad kõikidele teenuse kasutajatele: läinud suvest halvenes oluliselt teenuse kvaliteet ning nüüd anti ootamatult teada, et teenus kallineb, esialgsete plaanide järgi 20 protsenti.

Odavam on kasutada autot

Juba praegu, enne kavandatavat järjekordset hinnatõusu, tuleb mereületuse eest maksta märgatavalt kõrgemat hinda kui sama tee läbimise eest mandril. Näiteks on Tallinna–Kuressaare (216 km) ekspressliinil sõitvad bussi­reisijad sunnitud maksma 1,58 korda rohkem kui Tallinnast Narva (213 km) sõitvad reisijad. Kui piletihinda veelgi tõstetakse, siis käriseb see vahe veelgi suuremaks. Kas see on siis võrdsete võimaluste loomine saartega seotud ja siin elavatele inimestele?

Niigi on piletihinna poliitika selline, et odavam on kasutada eraautot kui ühistransporti. Bussisõitjad on aga kõige hinna­tundlikum rahvas! Samas sõltuvad suhteliselt suure osa elanikkonna sissetulekud mandril ja välismaal tööl käimisest. Tööränne toimub saartelt enamasti Tallinna ja Harjumaale (ca 10 protsenti hõivatutest) või välismaale (ca 6–7 protsenti hõivatutest).

Soodustusi tuleks teha ka teenuse püsikasutajatele, sh saarte noortele, kes elavad mandril. Praegune hinnapoliitika sellist võimalust aga ette ei näe. Kui näiteks mandril elavad lapsed tahavad nädalalõpus sõita oma autoga Saaremaale vanemaid külastama, siis maksavad nad kaks korda seitsme kilomeetri laiuse väina ületamise eest kahe peale juba praegu 32,60 eurot!

Riigi ülesanne on kindlustada kui mitte võrdsed, siis vähemalt ligilähedased tingimused ettevõtluseks kõigis Eesti piirkondades.

Eesti regionaalarengu strateegias 2014–2020 on öeldud: “Pöörata strateegia meetmete elluviimisel erilist tähelepanu saarelisusest tulenevatele erivajadustele (ebasoodsamad ühendusvõimalused ning ligipääs saarevälistele turgudele ja töövõimalustele, /…/, põhivajadustega seotud teenuste kättesaadavus jne).”

Ühe ideena on välja pakutud ka nn maanteepikenduse põhimõtet: riik peaks võtma enda kanda saartele nende meretaguse asukoha miinuste kompenseerimise selliselt, et väina ületamine ei maksaks ületajale rohkem kui väinaga sama pika maanteelõigu läbimine. Kahjuks me hoopis järjest kaugeneme selle idee realiseerimisest!

Tuleb rõhutada, et ettevõtte otsene, meretranspordi ja maismaatranspordi hinnavahest tulenev rahaline kaotus ei ole kindlasti võrdsustatav tema saarel asumisest tuleneva kogukaotusega, viimane on kindlasti suurem. Esiteks lisanduvad transpordi hinnavahele veel meretranspordi spetsiifikast tulenev ilmaga seostuv risk, suurem ajakadu ja väiksem paindlikkus.

Teiseks, ettevõtte tegevus sõltub ümbruskonnas asuvate teiste ettevõtete võimest ja motiveeritusest müüa talle sobiva hinnaga vajalikke teenuseid, see on aga saare tingimustes mitmel põhjusel tõenäoliselt väiksem.

Kõrge hind põhjustab hääbumist

Saarte majanduses on üldjuhul iseloomulik suur puhkemajanduse osakaal, mille jaoks on tähtis tagada transporditeenuses taskukohane hinnatase ka saare külalistele. Transpordikulu on kriitiline tegur spaade tegevuse jätkamise seisukohalt, seda just inimeste transpordiga seostuva aja- ja rahakulu tõttu, mis halvendab saartel asuvate spaade konkurentsivõimet võrreldes mandril asuvatega.

Kuna spaade jaoks on tegevust raskendavaid tegureid korraga mitu (majanduslanguse mõju, suhteliselt kõrged toiduainete hinnad Saaremaal jm), siis on lisanduval transpordikulul nii raha kui aja mõttes küllalt suur tähtsus, seda nii välismaalastest kui ka eestlastest külastajate seisukohalt.

Kõrge hind, mida saarlased, siin tegutsevad ettevõtjad ning saartele sõitjad peavad tasuma mereületuse eest, on üks komponentidest, mis põhjustab Hiiu- ja Saaremaa sotsiaalse võimekuse ning majanduse jätkusuutlikkuse hääbumist.

Hinnatõusu põhjendatakse kütuseaktsiisi tõusuga, mis ei ole tõsiseltvõetav põhjus, sest tegelikult aktsiisimaksu suurusest ei muutu mitte midagi ei vedaja ega riigi jaoks (sama süsteem kui pandipakendiga: vedaja makstud aktsiisimaks laekub riigile ja riik maksab selle vedajale tagasi).

Teine põhjendus on töötasude tõus. Siinkohal küsimus: kellele tahetakse rohkem maksta teenuse osutamise eest, mille kvaliteet on märgatavalt langenud, ja seda hangunud majanduse tingimustes? Kolmas põhjus on väiksemate laevade tihedamad graafikud ja sellega seonduv üleveo kulude kasv. Esialgsetes selgitustes riigile kuuluvate laevade tellimisel väideti, et uued laevad on palju ökonoomsemad ning ükskord suudetakse kulud kontrolli alla saada.

Kokku võttes: kavatseti parimat, aga välja kukkus nagu ikka!

Maret Pank, Eesti saarte kogu asutajaliige, IRL-i liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 305 korda, sh täna 1)