KOHALIKEGA: Mariliis Rauk koges Indias kohalike lahkust. Kohalikud tahtsid “valgetest” pilte teha ja ka ise pildile jääda. Mariliis pildil ees väikse india piigaga.
ERAKOGU
Kolme aasta jooksul toimunud missioonidel suutsime Indias aidata 300 inimest, keda vaevasid songad ja mädapaised. Kuid töö polnud seal ainus, mis me päevi täitis – tegime palju, nägime palju. Veel pool aastat pärast koju naasmist lõhnas reisikott kui killuke Indiat.
Esimest korda sattusin Indiasse 2013. aastal ja nüüd on kuidagi nii läinud, et selleaastane reis oli järjekorras juba kolmas.
Olin kuulnud ja lugenud, et mõnel kirurgia residendil Eestist on olnud võimalus erinevatel humanitaarmissioonidel kaasas käia. Tundus põnev.
“Missioonipisik” hakkas ise külge
Teise aasta üldkirurgia residendina avaldasin seepeale soovi järgmisena Indiasse toimuvale reisile kaasa minna. Nii see pisik mulle külge hakkas.
Esimesel reisil 2013. aastal sai Mumbais Operation Hernia (Operatsioon “Song” – toim) organisatsiooni kaudu kokku rahvusvaheline seltskond. Tegu on 2005. aastal Ühendkuningriigi kirurgi doktor Andrew Kingsnorthi asutatud organisatsiooniga, mis alustas oma missioone Ghanas kubemesongade ravimisega.
Nüüdseks on nende missioonid laienenud üle maailma, et aidata vabatahtliku tööga neid, kelleni abi muidu ei jõuaks.
Missioonide juurde kuulub lisaks kohalike arstide ja õdede koolitus. Operation Hernia kasutab songaplastikas tavapärase võrgu asemel steriliseeritud moskiitovõrku, mis võrreldes tavameditsiinis kasutatavatega on 4000 korda odavam ja arengumaade patsientidele taskukohasem.
Meilgi õnnestus reisi jooksul oma silmaga näha dr Ravi Tongaonkarit – meest, kes esimesena alustas just moskiitovõrgu kasutamist, võimaldades seeläbi kirurgilise abi kättesaadavust veelgi suuremale hulgale inimestele.
Hiljem arvutasime kokku, et suutsime aidata kolme aasta jooksul toimunud India missioonidega ligikaudu 300 kohalikku. Enamikul olid kas naba- või kubemesongad. Peale nende tuldi meie juurde ka erinevate nahamoodustiste ja mädapaisetega.
Eelnevalt oli juba tehtud põhjalik valik. Osa patsiente tuli meil endil tagasi saata, osa võtsime elava järjekorra alusel nende asemel lisaks juurde. Meeskonda kuulusid anestesioloog ja viis-kuus kirurgi. Operatsiooniõed ja muu abistav personal oli kohapeal olemas.
Töötati paarikaupa ja korraga kahel kuni kolmel operatsioonilaual. Päeva esimene pool oli kõigil aastatel, kui missioonil osalesin, laias laastus ühesugune. Tööpäevad algasid kella 8–9 paiku hommikul ja lõppesid kella 17–18 vahel õhtul.
Praktiliselt igal õhtul olid võõrustajad leidnud meile huvitavat tegevust ja vaatamist. Küll viidi meid turule, restorani, mõnele kohalikule festivalile või uudistasime mõnda olulist paika või lähedal asuvat linna.
Kuna missioonid toimusid maapiirkonna väikestes linnades, siis võtsime suuna lääneranniku suurlinnast Mumbaist kirde poole väikesesse Shahadasse, kus elanikke on umbkaudu 50 000.
Mariliis Rauk
Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
Loading ...
Lisa kommentaar