Märt Kõlli: väljakutsed on haiglal ambitsioonikad (4)

TÖÖPÕLD OOTAB: Märt Kõlli ametiaja algust tähistavad märksõnad on personalipuudus ja pikenevad ravijärjekorrad.  SANDERT ILVEST

TÖÖPÕLD OOTAB: Märt Kõlli ametiaja algust tähistavad märksõnad on personalipuudus ja pikenevad ravijärjekorrad.
SANDERT ILVEST

Uuest aastast Kuressaare haigla juhatuses Viktor Sarapuu välja vahetav Märt Kõlli (45) on jalkafännist humanitaartehnokraat, kes usub, et väljakutseid jagub Kuressaares töötades kindlasti.

Tallinnas sündinuna oled ometi suures osas nii ihult kui hingelt Kuressaare poiss. Kuidas see nõndaviisi on juhtunud?

Kuna minu ema on Kuressaares sündinud ja vanavanemad elasid Saaremaal, siis kõik oma suved, mida mäletan, veetsin vanavanemate juures Nõukogude (praegu Transvaali – toim) tänaval. Meie lähedal elas mitmeid samaealisi lapsi ja aias oli pidevalt kohustuslikke töid. Selliseks on need asjad ka jäänud. Nüüdki käin soojal hooajal üle nädala aeda korrastamas ja alati püüan vanad sõbrad üles otsida.

Igal aastal korraldad sa oma Kuressaare kodus endise Nõukogude tänava kandi poiste kokkutuleku. Miks sa seda teed ja mis laadi üritus see sinu jaoks on?

Minu jaoks on sõprussidemed jääv väärtus. Tunneme üksteist seitsmendast eluaastast. Kuna elutempo, asukoht ja saatus on kõigil meil erinevad, olen püüdnud algatada ühe tillukese traditsiooni, et kohtume igal kevadel ja just sellel laupäeval, mil toimub jalgpalli meistrite liiga finaalmäng. Enne mängu proovime midagi huvitavat süüa – ekstreemseim kogemus oli Rootsi kuulus surströmming (Rootsi mädandatud räimekonserv – toim), paraku tookord keegi ilmselt kõhtu täis ei saanud…

 

Milliseid klubisid fännad, mida arvad Eesti jalgpallist? Milline on su isiklik suhe selle mängu ja kehakultuuriga laiemalt?

Real Madrid ja Chelsea Londonist on klubid, kellele pöialt pean. Eesti jalgpalli tase on, nagu on ja häid emotsioone on sealtkandist raske loota, nagu ka kohalikust korvpallist. Aga vene ajal sain selle tunde kätte, millist rõõmu või pettumust võib tunda päris oma meeskonna – Kalevi korvpallimeeskonna – tegemistele kaasa elades. Aga rahvusvahelisi suurvõistluseid jälgin jätkuvalt päris tõsise emotsiooniga.

Sinu ema Anu on pikaaegne Tallinna prantsuse lütseumi algklasside õpetaja. Kus sa ise koolihariduse said ja kuidas sul endal prantsuse keelega on?

Lõpetasin Tallinna I keskkooli, kus ka prantsuse keelt õppisin. Nüüd on see keel muidugi roostes, kuid Pariisis ma end “maha müüa” ei lase ja olmetasandil olen võimeline ka suhtlust arendama. Prantsuse kultuuri ja elulaadi suhtun tänu kooliajale ka praegu väga positiivselt.

Omal ajal seostus prantsuse kultuur ja kõik prantsusepärane tänu Lauri Leesile euroopluse ja valgustatusega. Sul on emapoolse vanatädi kaudu Prantsusmaaga ka perekondlikud sidemed. Missuguse pilguga sa vaatad seal ja laiemalt Euroopas praegu toimuvale?

Jah, minu vanatädi sattus sõjakeerises Casablancasse ja sealt juba abielu kaudu Pariisi. Prantslaste koloniaalpoliitika oli Aafrika mandril ulatuslik, ka prantsuse keelt ametliku riigikeelena kasutavaid riike on praegusel Musta Mandri kaardil rohkesti.

Viimane asjaolu on Prantsusmaa migratsioonipoliitikat lihtsustanud ehk siis uued kodanikud on pärit samast keeleruumist.

Aga olen ise nii Pariisis kui Marseille’s külastanud linnaosasid, kus elulaad on omane pigem Dakarile või Marrakechile, ja ma julgen tõsiselt kahelda, kas sellised näited on just parimad lõimumise saavutused.

Sinu tädi Maaja Kallast oli omakorda avalikkusele tuntud kui etiketi- ja käitumis-
õpetaja. Selliste inimeste mõju on paratamatu, isegi kui sa endale seda tunnistada ei taha. Mida nad on sulle ellu kaasa andnud?

Mida enam ilmas elad, seda enam tunnistad ja mõistad, et kodust saadud mõjud on äärmiselt ulatuslikud ja tihti otsustava tähtsusega inimese teekonnal.

Sõltuvalt ristteedel tehtavatest valikutest võivad viimased sind viia otse üles või ka järsult alla. Eetika ja esteetika on paratamatult osa minust, mida ma ka parima tahtmise juures endalt lahti raputada ei saa.

Milline on sinu side maaga ja maaeluga?

Vanaisa juured on Eikla kandis, aga Nõukogude tänava maja oli juba tsaariajal olemas. Vanaema on samuti Kuressaare lähistelt ja Tallinnas on nad ainult oma lastel külas käinud, siiski soovis vanaisa, kui pensioniaeg hakkas lähenema, osta maja Pirital. See soov paraku teoks ei saanud.

Keskkooli ja ülikooli ajal said väga paljud toonased noored töökogemuse malevas. Sina sellesse seltskonda ei sattunud?

EÕM-is ja EÜE-s ei ole ma käinud. EÕM-i ajal töötasin hoopis Kuressaare restaureerimisvalitsuses abitöölisena, objekt olid Liilia kioski ja hilisema Tõllakuuri kõrval asuv haldushoone, samuti kuursaal ja lossihoov.

Ülikooli ajal aga restaureerisime paaril suvel koos pinginaabri ja tänase tunnustatud näitleja Gert Raudsepaga Kaarma kirikut, töötasime krohvijatena.

Sinu hiljuti manalateele lahkunud isa oli ehitusinsener, ema ja tädi samas jõulised humanitaarid. Selliselt taustalt läksid ometigi eriala omandama reaalainete valdkonnas. Kuidas nii?

Paadunud humanitaarina valisin kõige vähem reaalainetega seotud majandusteaduskonna.

Ma arvan, et mõistlik ratsionaalsus kui selline on vajalik käitumisprintsiip mistahes eluvaldkonnas.

Milliseks kujunes sinu karjäär kõrgkooli lõpetamise järel?

Pärast kõrgkooli lõppu sain erialast tööd ökonomistina. Kuna käis 90. aastate alguse hoogne erastamine, töötasin meeskonnas, kes aitas koostada vastavaid äriplaane.

Mida erastasite ja kuidas läks?

Nimekamatest meenub, et Sangari ja Valga lihakombinaadi erastamisprotsessis tegime võitjatele nõustamistööd.

Edasi viis tee mind Tallinna eriautobaasi restruktureerimise teemadega tegelema, kust sain ka esimese üldjuhtimise kogemuse – vastutasin kinnistuid omanud ettevõtte majandustegevuse eest.

Kuidas sina kui n-ö tehnilise haridusega mees humanitaariasse ehk meditsiinisüsteemi sattusid?

Alustasin Lääne-Tallinna keskhaiglas tööd siseaudiitorina ja hiljem kandideerisin juhatuse liikmeks.

Tallinna tervishoiusüsteem on vähemasti linnalegendide järgi vägagi suuresti praegu pealinna valitseva Keskerakonna parteistatud. Sinagi olid kuni eelmise aasta oktoobrini Keskerakonna liige.

Ma siiski ei ütleks, et see asi nii on. Paratamatult osalevad poliitikud Tallinna linnale kuuluvate äriühingute nõukogude töös. Mina alustasin juhatuse liikmena Lääne-Tallinna keskhaiglas tööd aastal 2006, erakonda kutsuti 2009. aastal. Pean möönma, et olen kõikvõimalikes ühiskondlikes liikumistes osalemiseks üldiselt mittesobiv tüüp ja täpselt nii oli ka selle erakonna episoodiga – ma mõistsin umbes kuu aja jooksul, et sellistes tegemistes millegi saavutamiseks on vaja pühendada väga palju aega, mida minul paraku ei olnud kuskilt parasjagu võtta.

Kas uue ametiga seoses kirjutad end Kuressaarde sisse, et maksud hakkaksid siia laekuma, või jääd selles osas pealinlaseks edasi?

Loogiline on ikkagi omada sissekirjutust seal, kus enam viibid.

Missugused on sinu ootused ja lootused seoses uue töökohaga? Lahkuv haigla juhatuse liige Viktor Sarapuu on “betooniga” kõvasti tööd teinud, milliseid arenguvõimalusi sina põhiliselt näed?

Viktor Sarapuu on kindlasti teinud Kuressaare haiglas üle kümne aasta tublit tööd. Praegu seisab maakondlik tervishoiusüsteem silmitsi personalipuudusega, pikenevate ravijärjekordadega ja patsientide ravivõimaluste ühe enama koondumisega riiklikesse kompetentsikeskustesse.

Ehk siis väljakutsed, mis Kuressaare haigla meeskonnal ees seisavad, on üsnagi ambitsioonikad. Seoses “betooniga” on väljakutseks haigla D-korpusesse EL-i struktuurifondide toel ja koostöös perearstidega tervisekeskuse rajamine.

Suurim ja keerukaim väljakutse on alati luua organisatsioonis edasiminemisele, loovusele ja hoolivusele ühes ratsionaalsusega keskenduv sise-
kliima, kus iga organisatsiooni liige tunnetab oma olulisust ja talle sellega seonduvalt langevaid kohustusi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 964 korda, sh täna 1)